03.05.2007, 00:00
Urmas Alender "'Truu nailonkuu"'
Pegasus, 2007;60 lk
Alenderi postuumselt ilmunud luulekogu on tema
müüti nii kaunistav kui kinnistav. Raamatu kujundus meenutab
pidevalt, isegi segavalt, et teose peaeesmärk on mälestus.
Avaldatud on luuletusi pea kahest aastakümnest (1972–1989), alates kahekümnendatest eluaastatest, lõpetades enne neljakümnendaid. Algusest leiab mitmeid klassikalisi ohkamisi armastuse teemal (“Minu pisarad jätavad jälgi minu oma südamesse, / puudutamata sinu oma, mis on seest ja väljast / kaetud tugeva koorega”, 1973). Siis ilmneb maailmavalu (“mu pähe voolab kahetsusenire / a mul ei ole enam miskit teile anda”, 1976) ja ajatuid mõtisklusi (“Kõik mis tulema peab, tulgu. Viimne hetk veel viibigu”, 1980). Kuid viimased kaks, 1989. aastal kirjutatud luuletued, on selgelt tolleaegsete tormiliste muutuste peegeldajaiks. (“Ja nüüd, kus rahvahulgad on tormamas tänavaile / Teadmata isegi, milleks, peame meie, / mõtlevad inimesed, olema neile suunavaks jõuks / võidujooksus hukkumisega”, 1989.) Alenderi luule on valdavalt rahulik ja mõtlik, igas mõttes ilus. Sekka tikub aga kibedust, elu lühiduse ja ajalisuse tajumist (“mõne lihtsa salmi tahan / kirjutada üles / enne kui ma langen maha / õndsa surma süles”). “Truule nailonkuule” võibki ette heita liiga melanhoolset üldtooni – pisut palju on ilusat kaeblemist, suurt võimetust saatuse vastu. Ei teagi, kas see on kivi luuletaja või koostaja kapsaaeda. Kogu on ka üsna ebaühtlane, lähtudes eelkõige Alenderi trükidebüüdi faktist, mitte mõnest sisulisest teemast.
Kindlasti pidurdas luuletaja arengut vastukaja puudumine. Kasutades Jürgen Rooste järelsõnu: “--- siinne raamat ilmub vähemasti kolmkümmend aastat liiga hilja.” Kogus on mitmeid tolleaegsetele oludele mittevastavaid lauseid ja mõtteid, mis takistanud oma sündimise ajal laiema publiku ette jõudmist. Kas või read “kastidesse pakitud elud vedelevad laevade trümmides / Nad sõidavad kaugele itta lootes leida rahu --- Ja kõik kasvab kahanedes” (1975).
Tõenäoliselt muudabki just mitteavaldamine mõningad algusaegsemad luuletused veidi klišeelikuks, mis muuhulgas ilmneb eelkõige esimeste luuletuste puhul üldlevinud kujundites (süda, tunded, ilu, sädemed, lilled, pimedus...) Kuid see, et Alenderilt ei ilmunud tema eluea jooksul ühtki raamatut, on mõningal määral positiivnegi. Tema luule on säilinud puhta ja siirana.
Avaldatud on luuletusi pea kahest aastakümnest (1972–1989), alates kahekümnendatest eluaastatest, lõpetades enne neljakümnendaid. Algusest leiab mitmeid klassikalisi ohkamisi armastuse teemal (“Minu pisarad jätavad jälgi minu oma südamesse, / puudutamata sinu oma, mis on seest ja väljast / kaetud tugeva koorega”, 1973). Siis ilmneb maailmavalu (“mu pähe voolab kahetsusenire / a mul ei ole enam miskit teile anda”, 1976) ja ajatuid mõtisklusi (“Kõik mis tulema peab, tulgu. Viimne hetk veel viibigu”, 1980). Kuid viimased kaks, 1989. aastal kirjutatud luuletued, on selgelt tolleaegsete tormiliste muutuste peegeldajaiks. (“Ja nüüd, kus rahvahulgad on tormamas tänavaile / Teadmata isegi, milleks, peame meie, / mõtlevad inimesed, olema neile suunavaks jõuks / võidujooksus hukkumisega”, 1989.) Alenderi luule on valdavalt rahulik ja mõtlik, igas mõttes ilus. Sekka tikub aga kibedust, elu lühiduse ja ajalisuse tajumist (“mõne lihtsa salmi tahan / kirjutada üles / enne kui ma langen maha / õndsa surma süles”). “Truule nailonkuule” võibki ette heita liiga melanhoolset üldtooni – pisut palju on ilusat kaeblemist, suurt võimetust saatuse vastu. Ei teagi, kas see on kivi luuletaja või koostaja kapsaaeda. Kogu on ka üsna ebaühtlane, lähtudes eelkõige Alenderi trükidebüüdi faktist, mitte mõnest sisulisest teemast.
Kindlasti pidurdas luuletaja arengut vastukaja puudumine. Kasutades Jürgen Rooste järelsõnu: “--- siinne raamat ilmub vähemasti kolmkümmend aastat liiga hilja.” Kogus on mitmeid tolleaegsetele oludele mittevastavaid lauseid ja mõtteid, mis takistanud oma sündimise ajal laiema publiku ette jõudmist. Kas või read “kastidesse pakitud elud vedelevad laevade trümmides / Nad sõidavad kaugele itta lootes leida rahu --- Ja kõik kasvab kahanedes” (1975).
Tõenäoliselt muudabki just mitteavaldamine mõningad algusaegsemad luuletused veidi klišeelikuks, mis muuhulgas ilmneb eelkõige esimeste luuletuste puhul üldlevinud kujundites (süda, tunded, ilu, sädemed, lilled, pimedus...) Kuid see, et Alenderilt ei ilmunud tema eluea jooksul ühtki raamatut, on mõningal määral positiivnegi. Tema luule on säilinud puhta ja siirana.