Uue aja inimesi: Jelena Petrovna
"Ma olen keskastme juht," räägib Majaperemees telefoni. "Ja suht heas firmas, ma arvan... Aga see tädi, see Maardu tädi, kes siin seina värvib, teenib päevas rohkem kui mina!"
Jelena Petrovna värvirull käib ikka üles-alla. Lahtise ukse taga trepikojas räägitav pole päris arusaadav, aga mõte jõuab pärale. See pole uus mõte. No mis nad siis rabelevad nende uue aja ametite peal, mõtleb Jelena Petrovna. Igasugused müügijuhid, mänedžerid, mis need veel olidki. Ah jaa, pii-ärr-nõustajad! No on ametid! Hoopis olulisem on midagi tegelikult osata, mõtleb Jelena Petrovna. Midagi, mille eest makstakse igal ajal; ja nagu selgub, üha rohkem. Mitte nagu tema pojale. Mis sest, et Pavel lõpetas erakõrgkooli ärijuhtimise alal, aeg-ajalt lähevad firmad ikka pankrotti ja kahekümne viiene ärijuht peab vahepeal raha teenima maalrist ema objektidel aidates...
Majaperemees vaatab veel korra üle ukse ja lahkub sõnagi lausumata. Kolin trepil ja välisukse paugatus. Jelena Petrovna vaatab kella. Veel pool tundi ja mitu ruutmeetrit. Homseks jääb veel lastetoa teine kiht ja paar kohta esikus. Värvirull libiseb virgalt edasi.
Poole tunni pärast astub tuppa Majaperenaine ja küsib lahkelt, kuigi kohmakas vene keeles, et kas hakkame minema. "Minutike veel," palub maaler ja lõpetab rahulikult viimase riba. Magamistuba on valmis. Valge. Miks valge, ei saa Jelena Petrovna aru, õigem oleks ikka ju mingi kerge toon, roosa või sinakas näiteks... Või pruun, pruun olla moevärv. Pervõi kanal näitas ühes naistesaates, missugune on moodne ruumikujundus. Igatahes mitte valge.
Jelena Petrovna vahetab riided, võtab käekoti ja istub õues keset mullahunnikuid ja ehitusprahti seisvasse autosse. Majaperenaise auto on suur, aga roostes, kokkupandud tagaistmel virn mingeid keraamilisi plaate ja arusaamatu rauast jurakas. Isegi Pavelil on parem masin, mõtleb Jelena Petrovna. Majaperenaine vajutab gaasi. Randvere ja Muuga vihisevad akna tagant mööda, siis on sadam ja varsti kodune Maardu. Jelena Petrovna palub end Säästumarketi juures maha panna, ostab süüa ja on varsti oma neljatoalises korteris.
*
"Kas sa sõid midagi?" küsib Jelena Petrovna, kui kohtab elutoas Grigori Ivanovitši. Abikaasa istub nikerdustega tugitoolil plasmateleri ees, rüüpab aeg-ajalt Baltikat ja vaatab mingit telemängu.
"Ikka sõin," ütleb Grigori Ivanovitš.
"Pavel helistas?"
"Ei helistanud."
"Ma teen sulle pelmeene, tahad?"
"No ikka."
"Tubli, Griša," ütleb Jelena Petrovna. Mitte et ta oleks oma mehe peale elus vähe vihastanud, aga pensionipõlves on kunagine keemiakombinaadi vahetuseülem Griša tüki maad rahulikumaks jäänud, nagu päris tore inimene kohe. No las joob õlut, peaasi, et tuju hea on ja kaklema ei kipu.
Jelena Petrovna paneb köögis vee keema, laob sisseostud suurde külmikusse ja hakkab sobrama postkastist toodud reklaamlehtede kuhilas. Näedsa, uued isekoorivad kreemid... Õmblusmasina lamp... Patareidega karu esikusse... ehtsast puust valebonsai... kutse kosmosetehnoloogiat kasutava tolmuimeja esitlusele... Päris kasulikud asjad, peab mõtlema, tunneb Jelena Petrovna ja kallab jääkülmad siberi pelmeenid potti.
