Sind huvitanud on kultuuri kulg.
Mind vabadus on
huvitanud väga.
Juhan Viiding
Enam kui kultuuri kulg on mindki huvitanud
vabadus, see olemuslik loov alge inimeses, selle äratundmine ja
tunnustamine nii eneses kui teistes. Vaba inimese seltskond annab avarust olla
– mis ei tähenda valikutest ega vastutusest loobumist, pigem
vastupidi. Vabadusega kaasneb alati vastutus.
Õieti kaasneb
vabadusega veel terve hulk vastasmõisteid. Mitte vabast tahtest ja
paratamatusest ei taha ma seekord kõnelda, vaid vabadusest ja
vajadusest. Olen veendunud, et põhivajadused on samad kõikidel
olenditel – ja ometi tulevad juba järgmisel astmel sisse loendamatud
ja isegi võrreldamatud erinevused. Nagu pole enamasti ühel inimesel
abi teise prillidest, ei saa Puhhi sõber Tiiger söönuks ei
meest, ohakaist ega tõrudest. Koera võib kasvatada
taimetoitlaseks; kass jääb kiskjaks.
Selles mõttes
on erivajadused kõikidel olendeil – ja välja arvatud
üksikute puhul, kes on oma vajadustest üle, võivad need sageli
sünnitada sõltuvusi. Ometi on suur vahe, kas inimese elukvaliteet
sõltub südamerohtudest või kokaiinist, võimalusest
kuulda klassikalist muusikat või kohalikku klatši; kas vaimse ja
füüsilise heaolu tagab jalutuskäik metsas või pidu
ööklubis. Aga mitte üht teisest ülemaks tõsta ei
tahtnud ma siinkohal.
Vaid kõnelda vabadusest, mis elutundena
eksisteerib alles siis, kui esmane eluks vajalik on olemas. Ehk pole juhuslik,
et neis kahes sõnas – vabadus ja vajadus – erineb
üksainus täht. Ja elupõlise korrektorina olen kogenud, et
ühe tähe tähtsust ei tohi kunagi alahinnata.
Iseendale tuleks selgeks teha, kas me tõepoolest vajame kõike,
millega endastmõistetavalt oleme harjunud, enamgi veel, millest usume
end sõltuvat. Kas vajaduste vähenemine ei too kaasa vabaduse
suurenemist?
Ja mis tahes koosluses tuleks endalt küsida: kas
mõistame õieti teiste vajadusi, mis meie omadest täielikult
erinevad, kas oskame neile piisavalt vastu tulla, austades iga olendi vabadust
ja sellest tulenevat väärikust?
2
Õigus jääda muutumatuks
Õigus muutuda
Õigus oma mänguasju
käega puutuda
Juhan Viiding
Vabadus on
inimese kaasasündinud omadus, tema pärisosa. Jumala suur kingitus on,
et ta inimese sellesse maailma üksi on jätnud, vabana valima,
otsuseid langetama ja tagajärgi kogema. Üks kauneimaid vabaduse
sõnastusi, mida olen kuulnud, kõlab: vabadus kui ruum ennast
läbi elada.
Inimene aga ajab ikka oma õigust taga, sest
vabaduse ruumi ei koge igaüks, tõde ei ole ühiselt tunnetatav.
Tammsaare leidis neis kahes sõnas – tõde ja õigus
– ruumi tervele epopöale. Kui paljud sõdivad oma
õiguste, kui vähesed tõe või tõelise vabaduse
eest!
Tõeline vabadus ei ole tingimata kaos; ta kaldub
isekorrastumisele. Küsimus on pigem selles, kas kord sünnib seest
või seatakse väljast.
Kes siis ei mäletaks:
Vägivald armastab vabadust,
tahab ta võita ja vallutada,
vägivald igatseb vabadust
enda najale kallutada.
Vägivald armastab vabadust, armastab vabadust...
Põgene,
vaba laps!
Paul-Eerik Rummo
Vägivald tahab vabadust võita,
vabadusvõitlus
tähendab inimese või rahva loomuomase iseolemise,
enesemääramisõiguse eest seismist. Vabadus ei taha kedagi ega
midagi võita; vabadus tahab üksnes olla – vabadus vajab
olemise ruumi.
Üks ruume, kus kohtuvad erinevad arusaamad, on
Vabaduse plats, endine Võidu väljak. Ja sinna kerkiv monument, mis
ühtede jaoks seostub võidu (või kaotuse), teiste jaoks
vabadusega. Nomen est omen – kas Vabaduse plats on paik, kus igaüks
võib teha, mis tahab?
On see vabadus millestki või
vabadus millekski? Ajal, mil mõttevabadus on pöördumas
ajuvabaduseks, lakkab inimene imestamast.
3
Kõik, mis teen, on lõputu eelmäng, elusuuruse pildi
eluaegne joonistamine eluaegses vangistuses, eeltöö
sisemaale
jõudmiseks.
Seal, sisemaal, pean pidama need kõned,
ühekordsed kõned vabadusest.
Ja ainult need, kes mind
lõpuni kuulavad, on vabad.
Neile annan siis oma vabaduse, mis
minust läbi lendas.
Juhan Viiding
Kõik eelnev oli
eelmäng selle tekstini jõudmiseks. Oluline tundub eristada vabadust
vabadustest. Võib arutleda, kumma elus on rohkem vabadust – kas
lapse või täiskasvanu omas –, aga paratamatult taandub see
arutluseks vabadustest. Üks isa, professionaalne koolitaja Aivar
Haller, seletas seda oma lastele nii: ringis on üks väike sektor
seda, mida teha tuleb – ja üks väike sektor seda, mida teha ei
tohi. Kõik ülejäänu moodustab vabaduse.
Mis
enamjaolt on illusioon. Jaan Kaplinski on võtnud selle muutuse, mis
toimus vähemasti kunstnikkonna elus omariikluse kehtestamise käigus,
kokku sõnadega: haaremist bordelli. Ehk teisisõnu:
nõukogude kunstnikule olid tagatud teatavad äraelamiseks vajalikud
vahendid tingimusel, et ta kunagi ei tikkunud ületama rangelt valvatud
piiri. Piir hajus – ja korraga tuli igaühel endaga hakkama saada
senitundmatus olukorras, kombates äsja omandatud valusaltki
silmipimestavat vabadust kississilmi nagu pikka aega pimedas ruumis hoitud ja
siis valguse kätte viidud vang. Turuseadused kehtestasid õige pea
uued reeglid ja sundisid mõistma: absoluutset vabadust ei eksisteeri,
vabadus on alati suhteline, isegi kaaluta olekul on omad paratamatud piirid.
Loodusseadused ja vaimsed seadused on ülemad kui mis tahes riigi seatud
reeglistik.
Ja ometi on vabadus olemas – seda on tunda
paljudes inimestes, kes elavad oma elu kooskõlas iseendaga, mitte
pöörates ülemäära tähelepanu sageli ahistavatele
oludele. Vabadus on tunne, mis inimesest läbi lennates jätab
kustumatu jälje, mõistmise, et vaimselt vaba võib
lõppude lõpuks olla kõikides olukordades. Inimese vabadusi
võidakse alati piirata, õigusi rikkuda, inimest saab alandada,
piinata, tappa... Vabadus aga on inimese pärisosa – ei vabadust ega
väärikust saa temalt võtta keegi ega asendada miski.
Vabadus tundub mulle olevat hinge sügavaim vajadus – miks muidu
köidab tõeliselt vaid see, mis vabastab?
