Vaesusest
See oli üsna pea Viru keskuse valmimise järel, kui
minu pühapäevakunstnikust sõber Hanno Soans tegi sinna
betoonseina peale ühel rõskel, ent juba jõulutuledesse
ehitud novembriõhtul grafiti, mis koosnes ainult ühest
sõnast: “VAESUS”.
See ei olnud mingi
stiliseeritud kunstgrafiti käkk, mida reklaamikampaania raames kloonitud
wannabe-Basquiat’d kuhugi institutsionaliseeritud sodiseinale
joonistavad. Hanno kritseldus oli lihtne, valge aerosooli ja
trükitähtedega hoolimatult sirgeldatud sõna, mis juba oma
kirjutatud mateerias oli ise nii lootusetult vaene, et lausa kisendas abi
järele. Igal juhul rüvetas see meie reformierakondliku eduloo
kõige töntsakamat sümbolit, rääkigu selle
zen-kapitalistidest arhitektid mida iganes, nii kõvasti, et grafiti oli
juba järgmiseks hommikuks ära pestud. Ilmselt liiga “poodne
kunst” vabaturumajanduse prohvetite jaoks.
Aga Hanno pritsis
tegelikult aerosooli otse uuskapitalismi silmaauku – vaesus ongi
selleneoliberaalse muinasjutu tegelik ja väga võigas tuum, millest
me alles nüüd, kui euribor metsikus poolaasta kasvutempos edasi
kappab, hakkame valusamalt aru saama. See ei ole enam pelgalt
äärelinna prussakatest kihavatesse säästumarketitesse ja
magalatesse pagendatud vaesus. Tänapäeva vaesus on midagi, mille me
kõik oleme kolmekümneaastaste orjanduslike lepingutega omaks
võtnud. See on just uutesse, väliselt “viisakate”
korterelamute seinapaneelidesse sissevermitud vaesus. See on väliselt
varjatud vaesus, küprokiga üle löödud ja tarbimislaenudega
kenasti ärasisustatud vaesus, mille taustal peaminister saab innukalt
eesti majandusimet jutlustada. Ikka teistele omasugustele kusagil pankades, kes
korra kuus tühjendavad suurima mõnuga sinu pangaarved.
Välismaiste investorite seltskonnas võib ta oma kohmaka ja
punnitatud joviaalsusega ju röökida, et just sellist Eestit me
tahtsimegi, sest omast seisukohast on tal õigus. Tema tahtiski. Selle
peale saab igasugustest maksudest ja muudest kohustustest vabastatud
kapitalistidest ahvikari ainult rõõmsalt kaasa koogutada.
Privileege antakse ju alati nendele, kes neid kõige vähem vajavad.
Neoliberalismi absoluutse ruulimise esimene dekaad Eestis hakkab
varsti läbi saama, isegi rahvusvaheline auraha on selle
võidukäigu kõige ürgsemale preestrile Eestis, Mart
Laarile Friedmanni preemia näol rinda surutud ja nii pole midagi imestada,
et vaesuse teema tungib üha jõulisemalt kunsti, peaasjalikult filmi
ja teatrisse. Terve eelmise aasta “Baltoscandali” teatrifestival
oli sisuliselt vaesusest – “vaesest” teatrist, aga
eelkõige vaesunud ühiskonnast.
Vaesusest on tegelikult
ka Marko Raadi suurepärane film “Nuga”, millest Peeter Laurits
viimases TMKs väga tabavalt kirjutab. Vaesusest on tegelikult ka Veiko
Õunpuu “Sügisball”, millest on juba liigagi palju
kirjutatud. Need on filmid, milles vaesus on põhjalikult läbi
tunnetatud, poorideni läbi proovitud, ilmselt ka isiklikult kogetud,
vähemalt teatava määrani. Ma usun seda nende vaesust ja see
läheb mulle korda.
Samas on vaesusest ju ka näiteks
Nüganeni ja Tätte “Meeletu”. Aga kui ma seda nägin,
häiris mind miski selles filmis kohutavalt. Ma ei osanudki seda sellel
hetkel sõnastada – kuni ma eelmise neljapäeva õhtul
nägin “Sügisballi”...
“Meeletu”
peategelase kõigest loobumise joovastus on frantsiskaanlik,
metafüüsiline žest, kus peategelane tajub ära justkui mingi
kõrgem
a tõe lihtsa elu vooruslikkusest ja peab vajalikuks seda kuulutama
hakata. Ta asub elama paralleeluniversumisse kusagil maakolkas ja hakkab
realiseerima oma ettekujutust heast ja paremast elust mingis teises, pooleldi
ebareaalses maailmas, mille kuningaks teda kroonib, vaatamata vahepealsetele
äpardustele, maagilise realismi võtmes lõpustseen.
See on eskapistlik ja romantiline vaesuse käsitlus, mis mõistab
materiaalse maailma kütkest pääsemist lihtsustatult ja
moraliseeriva sümbolismi võtmes. Õunpuu tegelased aga
vaevlevad, unistavad ja elavad SIIN, oma Lasnamäe korterite
kõikeneelavas pasas. Nendele ei võimaldata suuri romantilisi
loobumisžeste ja vaesuse katartilist vabadust, sest neil ei olegi eriti
millestki loobuda ja mingil juhul ei kaasne selle kõigega katarsist.
Lasnaka taguselt tühermaalt on võimalik keerata üksnes
sealsamas laiuvale improviseeritud prügimäele. Nende tegelaste vaesus
on paratamatu, lõplik ja kõikehõlmav.
Tätte ja Nüganeni moralism näib aga
lõppkokkuvõttes päädivat üksnes soovitusega endale
suvila muretsemiseks, sest muidu ähvardavat ju meid meie intensiivses elus
– oi-oi kui kole – läbipõlemisoht! Pealegi ma ei usu
nende “antimaterialistlikku” pläma – kui pereisa
reklaamreisu pealt koju tuleb, päästab Salvesti frikadellisupp
ju ikka päeva ja riiklikud aurahad lunastavad ka kõige ilgema
natsionalistliku propagandaporno. Lõppkokkuvõttes on tegu mingi
maotu suhtekomöödiaga ja need, kes on “Sügisballi”
näinud, teavad väga hästi, mida suhtekomöödiaid
lavastavate tüüpidega tehakse.
Tänapäeva
vaesuses ei ole midagi romantilist ega vabastavat. Mitte kübetki.
Tänapäeva vaesus on otsast lõpuni orjanduslik, vägisi
sundomanikustatud (võrdl “sunnismaine”) vaesus.
See on vaesus kui liisitud eraomand. See on ilma sotsiaalsete garantiide,
abirahade ja tugistruktuurideta lootusetu vaesus. See on vaesus, mis sunnib
kramplikult ja iga hinna eest sotsiaalselt kärryllä püsima,sest
sealt korra kukkudes on võimatu tagasi ronida. See on vaesus, mille eest
meist igaüht on vastutavaks tehtud, sest kõik võivad ju
rikkaks saada, eks ole! “Vaesed on oma vaesuses ise
süüdi”, nagu ütles oma kuulsa sententsi Heikki Kranich
Esto-TV filmis “Vali kord”.
Etienne Balibar on eristanud
kahte tüüpi tänapäevast vägivalda –
ultraobjektiivset ja ultrasubjektiivset. Ultrasubjektiivne vägivald on
etniliste ja religioossete fundamentalistide vägivald,
autopommiterroristide vägivald. Ultraobjektiivne on aga
nüüdisaegse kapitalismi vägivald. Balibar kirjutab, et see on
veel võikam kui otsene prekapitalistlik sotsio-ideoloogiline
vägivald ja nõukogude nomenklatuurne vägivald: seda
vägivalda ei saa taandada konkreetsetele indiviididele ja nende kurjadele
kavatsustele. Kapitalismi vägivald on strukturaalne – objektiivne,
süsteemne ja anonüümne; see on järjekindel, katkematu ja
paratamatusena näiv.