Proloog

Kui Prantsusmaal tuttavaile reisisihina Liibanoni-Süüriat tutvustasin, heitis enamik mulle pilgu täis ehmumist-imetlust-kahtlust: “Oi, see on vaimustav ja originaalne, seal pidi väga ilus olema, aga kuidas sa julged...”

Ei, ma ei karda. Kui NYCis elav liibanonlasest sõbranna kodumaale abielluma naaseb ning julgeb seks puhuks sõbrad üle ilma kohale kutsuda, on see esimene märk turvalisusest ja usaldusest. Praegu pole seal ju sõjaseisukorda (tõsi, see võib Lähis-Idas küll iga päevaga muutuda). Pealegi puudub neil riikidel turistivaenulikkuse kuulsus, et korrupeerunud riigivõim igal võimalusel altkäemaksu küsiks ja Lääne-Euroopa turistid kadunuks jääksid. Mis puutub muusse, siis politseikroonikat arvestades võivad Pariis või New York olla igapäevaelus sama ohtlikud. 

Liibanon vastab pindalalt neljandikule Eestist, mis tähendab, et riik on suhteliselt kergesti hõlmatav. Nii pikeneb reis automaatselt ka Süüriasse – Damaskus on Beirutist vaid kolme autosõidutunni kaugusel. 

Oriendi kutse

Kui lääneeurooplane istub veel korralikult turvavöötatuna oma lennukitoolil, järgides kuulekalt valjuhääldihääle instruktsioone, on juba pool kohalikust reisiseltskonnast istmeilt püsti karanud, pagasiluugid avanud ning sätivad end reipalt EXITi poole. Olen veendunud, et kohe hakatakse ka rütmilise plaksutamise ja “hopa-hopa” hüüete saatel rõõmsalt tantsusammu sättima, kuid seda siiski ei juhtu ning olen ausalt öeldes pettunudki. 

Küll plaksutati energiliselt, kui lennuk edukalt maandus, mille peale prantslaste nägudel algne hämmeldus muigega asendus ja üksteisele vandeseltslaslikult silma pilgutati. Temperamentne rahvas. 

Eksootiline eestlane

Kuigi Liibanonis peaks Eesti kodanik viisa saama ka piirilt, võiks võimaluse korral selle siiski varem saatkonnast hankida. Iial ei tea, kui haritud on konkreetne piirivalvur ja kas sealne administratsioon on igasse putkasse vajalikud dokumendid toimetanud, sest Eesti pass võib tekitada oota­matut elevust. 

Nii juhtus minuga Süüria-Liibanoni maapiiril, kus Süüria-poolne migratsiooniametnik polnud eales Eestist kuulnud ja kolleegid mind kui vaatamisväärsust kaema kutsus. Õnneks sai araabia-­inglise-prantsuse keelt valdavate kaassabaliste abiga selgeks tehtud, et see on üks päris riik ja pass igati aktsepteeritav. Ehk nagu üks kohalik vanem mees mu selja tagant neile kindlust sisendades oma eruditsiooni demonstreeris: “Yes, yes – Estonia, Latvia, Moldavia!” 

Mägimaa ja seedrid

Beirut (ja Liibanon tervikuna) on väga mägine – juba merekaldalt tõusevad mäed 750 meetri kõrgusele. Maksimumkõrguseks on 3360 meetrit. Kõrgetel nõlvadel kasvavad riigi sümboliks olevad kaunid seedrisalud ja talvel saab suusatada. Kuna asustustihedus on 400 elanikku ruutkilomeetri kohta, siis on kõik need mäenõlvad ka tihedalt kõrgemaid ja madalamaid ehitisi täis pikitud, mis lennukiga saabujale öise tuledesäraga maalilist vaadet pakuvad. 

Kui reisigiid kirjeldab esimese katsumusena lennujaamas taksojuhtidearmeest läbi murdmist, siis reaalsuses pakub oma teenuseid tunduvalt väiksearvulisem seltskond. 

Lähene elule loominguliselt

Meile saatis sõbranna õnneks vastu autojuhi. Jättes mulje, et meie hotell on talle ammuilma tuttav, alustab ta seiklust öises Beirutis. Kui läbi öömeluse linna väidetavalt õigesse kesklinna kvartalisse oleme jõudnud ja juht siin-seal peatub, et möödujailt midagi kohalikus keeles pärida, saab selgemaks, et ta ikka vist nii täpselt ei tea selle hotelli asukohta. Pakun talle viisakalt, et otsin pagasist reisigiidi kaardi välja. Tõelise idamaise macho’na põlgab ta selle korduvalt ära. Kuid hotelli ei leidu endiselt. Lõpuks õnnestub mul talle kaart nina alla suruda. Kui esimesed 5 sekundit süveneb ta sellesse tagurpidi, siis lõpuks õnnestub sel kirjas olnud juhiseid järgides ka hotell üles leida. 

Tõsi ta on, et kui mõnel majal numbrid isegi figureerivad, siis enamasti neid aadressidele ei märgita. Tänavanimest, kvartalist või umbkaudsetest suunistest à la “keera Mustafa apteegi juurest paremale” peaks piisama ... Kuid kogemus näitas, et nii see pole. Seetõttu tuleb igaks juhuks alati varuaega jätta, kui on kella peale minek. 

Nii nagu liikluseeskirjadesse suhtutakse Liibanonis suhteliselt loovalt ja loominguliselt, on ka sihtkohtade leidmise või identifitseerimisega – kõik toimub n-ö freestyle, tunde järgi. Ja mis kõige rabavam – reeglina see toimibki. Nii nagu kaherealisest teest saab sujuvalt kolmerealine või kui punase tule alt sõidetakse läbi, nagu oleks see kõige loomulikum asi maailmas, nii leitakse lõpuks üles ka vajalik aadress ning sihtkoht. 

Teistmoodi taksojuhid

Taksojuhid moodustavad Liibanonis täiesti eraldi kategooria. See riik kubiseb taksodest, mis tuututamisega igale jalakäijale oma teenust pakuvad. Tundub, et vähemalt kolmandik tööealistest meestest on valinud just selle elukutse. See küll ei tähenda, et nad sel alal alati väga kompetentsed oleksid. Võib juhtuda, et ühest või teisest kaardil kesksena näidatud tänavast pole ta kuulnudki või ei ole ta kunagi pidanud lennujaama sõitma, mistõttu pikalt kiirteedel terminali otsides ringi ekseldakse. See ei takista oma teenuse eest muidugi täishinda võtmast. 

Takso on ka populaarseim ühiskondliku transpordi vahend – nimelt on enamik neist n-ö kollektiivtaksod, kes võtavad endale niipalju reisijaid, kui taksos kohti. Selle võrra on nad ka odavamad – kui takso üks sõiduots maksab keskmiselt 10 000 Liibanoni naela (ehk 75 krooni), siis olles taksos neljakesi, teeb see 2500 näo peale. Üksi taksot sõites tuleb maksta kogusumma. 

Taksojuhtidega saab kaubelda ka pikemaid, linnadevahelisi otsi. Üllataval kombel on kauplemine siiski suhteliselt piiratud – erinevalt Põhja-Aafrikast ja reisi­giidi nõuannetest – asjadel on kindel hind ja kõik 

Ameerika mõjud

Beirut on väga euroopalik linn, täpsemalt öeldes, läänelik, sest tänapäeval annab selles endises Prantsuse protektoraadis tooni ameerikalik kultuur. Alates sellest, et linna keskel laiutab ühel luksuslikumal maa-alal imekauni avaliku pargiga Beiruti Ameerika ülikool, kuni selleni, et arveldatakse paralleelselt nii dollarites kui kohalikus rahas (sh annavad dollareid ka sularahaautomaadid). 

Kuigi administratsioon ja (kristlik) kõrgklass on endiselt prantsuskeelne, ei saa sellega enam tavaelus nii lihtsalt hakkama ning tavanoor tänaval pursib pigem inglist. Olgu siinkohal taustainfoks märgitud, et Liibanonis on laias laastus kolmandik kristlasi ja kaks kolmandikku muhameedlasi, niisamuti ka valitsevas kõrgklassis. 

Luksusputiikide meka

Peale selle, et linn on täis mcdonald’seid ja starbuckse, on Beiruti südames tänavate kaupa kõikvõimalike luksusbrändide putiike – kohalikud rikkad on toonud kõik kalli ja ilusa endale käeulatusse. Nii nagu maalilist merepromenaadi palistavad luksushotellid. 

Sellest hoolimata näeb veel kõikjal ka Liibanoni aastakümneid räsinud sõjalise konflikti jälgi ehk pommiplahvatustes sisse löödud akendega ja poollagunenud hooneid. See on muidugi veski ehitusärimeeste veskile ja nii on kogu linn muutunud üheks suureks, kuid ilma erilise linnaplaneeringuta ehitustandriks. 

On tunda ja näha, et varem Lähis-Ida Šveitsiks nimetatud riigi noorem põlvkond tahab rahuaega ning majanduslikku õitsengut ära kasutada ja maksimaalset nautida. Tänavad on täis luksusautosid ning pilvelõhkujate katused üle linna mürtsuva tümpsuga (maailma)kuulsaid vabaõhuklubisid, kus riigi vaprad ja ilusad pidutsevad, tihtipeale võlakoorma all lookas, selleks, et vaid väljapoole muljet jätta. 

Kuid vaatamata sellele, et Beirut pole linnana just märkimisväärne juveel, on seal igal sammul tunda kohaliku rahva elujanu ning temperamentsust. Just seetõttu õhkab temast igal sammul peibutavat sarmi ja magnetismi. 

Antiikaarete maa

Kuigi Beirut on Liibanoni süda, ei piirdu riik vaid ühe linnaga, eriti turistlikumas plaanis. Maa, mille rannikul elatakse juba viis tuhat aastat, on rikas arheoloogiamälestiste poolest, nii rannikul kui mägedes, kus asub sealne kuulsaim mälestusmärk – Baalbek. Igas külas on järel vähemalt mõni paari tuhande aasta vanune sammastik. Minu Liibanonis viibimise põhjus ehk Karine’i pulmapidu peeti hoogsalt ja luksuslikult maha mitte vähema kui 3000 aasta vanuse foiniiklaste müüri varjus, mis möllavat Vahemerd rannikust (ja peoplatsist) eraldas. 

Liibanonil on maismaapiir nii Süüria kui Iisraeliga, kuid ettevaatust – reisida saab vaid Süüriasse. Poliitiliste pingete tõttu on nii, et kui passis on Iisraeli viisa või piiriületustempel, Liibanoni ega Süüriasse ei lasta. Ja vastupidi. 

Süüriasse, Süüriasse!

Liibanoni ja Süüria vahelistest piiripunktidest on olulisemad idapoolne, mis loob ühenduse Damaskusega, ning põhjapoolne, kust saab Süüria linnade Homsi ja Alepi poole. Nagu märgitud, kestab autosõit Beirutist Damaskusesse kolme tunni ringis. Kui Alepiga on Beirutil tihe bussiside (neid väljub praktiliselt iga tunni järel), siis huvitaval kombel peavad Damaskuse-vahelist ühendust peamiselt nn kollektiivtaksod. Kuigi tavabuss on taksost tunduvalt odavam, pole ka viimane väga kallis – 20 dollarit inimese kohta. Kuid ei maksa ehmuda, kui Damaskuse sissesõidul masin äkitselt (keset kiirteed) peatub ning kästakse kodinad kokku korjata: teenus on läbi. 

Imeväel on auto taga peatunud Damaskuse kohalik kollane takso ning edasi tuleb sõita sellega. Damaskus kubiseb taksodest samamoodi nagu Beirutki, kuid nood on seal kollased ja kergemini identifitseeritavad. Samas on ka nende identifitseerimatu automargiga mudelite seisukord halvem. Ei tule üllatuda, kui läbi autopõranda ka killuke teed mööda vilksatab. 

Isake Süüria 

Piiril tulevad meelde kunagised Leedu-Poola kontrollpunktid ja seda just mastaapsete betoonist kaarte, mis peaksid sisenemisele pidulikkust lisama, ning kontroll­punkti-punkrite tõttu, ­millesarnaseid rajavad vaid diktatuuride käed. Muidugi mõista tervitab saabujat üle­elusuurune Bashar al-Assadi portree, tema on eelmise riigijuhi Hafez al-Assadi poeg ja mantlipärija. 

Need portreed ei laiu vaid piiril, neid on täis pikitud terve riik. Süüria elab täiel rinnal isa ja poja isikukultuse rütmis, kes on nagu kunagisel Stalini ajal täitnud kõik kunstiateljeed tellimustega ning kes skulptuuri, foto või naivistliku maalina on muutunud iga vähegi avalikuma ruumi lahutamatuks osaks. Juhtperekonna pilk seirab möödujat kõikjal – alates taksost, majahoovist ja bussipeatusest kuni suvalise hotelli ja nurgapoeni. 

Kui turisti-jalutajat puudutab see diktatuur peamiselt munitsipaalkunsti kaudu, siis piisab vaid internetikohvikus aadressireale tippida facebook ja nätaki – saad reaalselt aimu, et siin riigis kehtivad teistsugused reeglid. Lehekülg on blokeeritud (wifistunud Beirutis see muidugi nii pole). Siis juhib keegi tähelepanu, et Damaskuses pole näha olnud mcdonald’seid, ja äkitselt mõistan, et mu käes olev sinine koola-joogipurk ei ole mitte Pepsi, vaid selle mingisugune kohalik variatsioon, antud juhul Ugarit-Cola. Ugarit on Süüria linn ja kunagine muinaskultuurikeskus, kust pärineb inimkonna üks esimesi tähestikke. Kas pole šikk?

Süürias on läänelikud importtooted (veel) keelatud. Samas pole see takistanud kohalike versioonide teket ega ka vohavat koopiatoodeteturgu – Versacesid ja Armanisid võib kamaluga osta. 

Süüria pindala pole tema väikese naabri omaga muidugi võrreldav. Kuid peamised muinasvaatamisväärsused jõuab sealgi intensiivse programmi korral nädalaga nähtud: Damaskus, sellest lõunas asuvad Bosra varemed, maagiline ­Palmyra, kauni vanalinnaga Alep, Homs ning tema vesiveskid ja rannikuala ristisõdade aegsed rüütlilinnused, millest enim muljet avaldav on grandioosne Krak de Chevaliers. Kel aega ning tahtmist, võib liigelda ka Eufrati kaldaid pidi eri antiikkultuuride jälgedes Iraagi poole või lõunas asuvasse Jordaaniasse. 

Äärmuslased tõstavad pead

Kui igiammuste kristlike traditsioonidega Liibanon pakub glamuursemat ja läänestunud versiooni oriendi eksootikast, siis suletum Süüria on autentsem ja traditsioonilisem. See ei tähenda vanamoelist või mahajäänut, vaid just traditsioonilisemat. Internet (kuigi piiratud), Armani (kuigi võlts), koola (kuigi kohalik), autod (kuigi tundmatut marki) ja valgusreklaamid (nagu päris) on meie aja märgid ning vallutanud ühtlaselt kogu maakera. Pealegi on Süüria kujul tegu siiski nii meie kui araabia kõrgkultuuri ühe hälliga, kus reisilise suureks üllatuseks hakkab rohkelt silma ka nii sinisilmseid kui punapäiseid süürlasi, kes sujuvalt Tallinna või Pariisi tänavapilti sulanduksid. 

Valdavalt muhameedlik Süüria olevat veel mõni aastakümme tagasi olnud vägagi ilmalik, kuid tänaseks on see muutunud ning araabia maades üha enam pead tõstev “tõsiusklikkus” on sealses tänavapildis silmaga näha. Kui mehed võivad riides käia nii traditsioonilistes burnustes kui ka täiesti euroopalikult ning kohati trendikalt-väljakutsuvalt, siis naised on liberaalsemate kohalike sõnul muutumas üha looritatumateks. Alates tagasihoidlikust pealoorist kuni integraalloorini, millesarnast ma veel kohanudki polnud. Nii et silmade jaoks polnud isegi pilu mitte. Nägin pealt, kuidas üks sellises looris daam natukene hämaral tänaval pearäti­äärt kergitas, et trajektoor paika panna ja mitte posti otsa joosta... 

Täpselt samamoodi ei tule üllatuda, kui mõnes restoranis-kohvikus (ka luksusmastaapi asutustes) meesterahvastel ühte saali ossa palutakse istuda, sest teine poole on reserveeritud “peredele” (s.t naistega seltskondadele). Üksinda naised kohvikus muidugi ei käi. 

Kristus naaseb Damaskuses?

Seesama piiripealne autoritaar-arhitektuur tervitab tulijat ka Damaskuses. Kohati nagu Lasnamäe, aga korralikus orientaalkastmes ja seega eksootiline. Selle kõrval on kauniks kontrastiks Damaskuse maaliline ning romantiline vanalinn. 

Vanalinna südameks on suur Omejaadi mošee, kuhu on maetud Saladin ja mille ühe minareti kaudu pidi Kristus tagasi tulema. Mošee ümber keerlevad väikesed bazaari- ehk turutänavad, mis vastavalt müüdavatele kaupadele spetsialiseerunud. Kui meie jaoks on voodilinabazaar ehk vähem intrigeeriv, siis vürtside ja muu idamaise söödavaga kauplejad sobivad orientaalse eksootikastereotüübiga väga hästi. 

Bussieksootika

Damaskusest ülejäänud Süüriasse liikumine on üllatavalt lihtne, sest kogu riik on kaetud hea (ja odava) bussivõrguga. Suurem osa neist on konditsioneeriga moodsad, kuid sellegipoolest juba äraaetud välimusega bussid, milles 3–5tunniste vahemaade läbimine pole probleem. 

Kui reisigiidi järgides linnas taksosse istudes bussijaama nimi öelda, pole nendesse kohale jõudmine kuigi raske. Keeruliseks läheb asi siis, kui on vaja õigesse sihtjaama pilet osta ning õige buss üles leida, sest kogu info on araabia keeles. Pealegi ei hakka jaamades silma meie loogika kohaselt ei keskset kassat ega sõiduaegade tablood. Tegelikkuses ei kujune sealgi orienteerumine kuigi raskeks, sest kohe kui silmapiirile ilmub eurooplane (turist), tekib automaatselt keegi, kes käe alt kinni võtab, vajalikud piletid müüb ja õigesse kohta talutab. 

Kui enda meelest tahad reisida indie’lt, omal käel, mitte nagu Euroopa vanakesed kõigi mugavuste ja saatjaga bussides, mis neid turvaliselt ühe vaatamisväärsuse juurest teise juurde loksutab, siis tegelikult lõpetad ikkagi samuti – heauskse ostjana, kes läheb sinna, kuhu kästakse. Olukorras, kus kohalikku keelt ei oska, ei jää lihtsalt muud üle kui inimesi usaldada. 

Kohalikud on lahked ja vaatavad turisti pigem diskreetse, kuid heatahtliku uudishimuga. Üllataval kombel ei tahetagi kogu aeg midagi pähe määrida ja eitavast vastusest saadakse aru. 

Veidi hotellidest

Erinevalt Liibanonist kehtib Süürias vaid nende oma raha (mida muuseas väljaspool riiki ei vahetata), kuigi mõnedes hotellides võib maksta ka valuutas. Rahaga on Süürias üldse keeruline, sest pangaautomaadid pole väga laialt levinud ning kõik ei aktsepteeri Euroopa kaarte, rääkimata sellega maksmisest, sh näiteks neljatärnihotellides. 

Hotellid on muidugi eraldi teema. Õhtuses Damaskuses rampväsinuna hotellijahil ringi trampides selgus, et hooaeg käimas täie hooga ja hotellid täis teistest araabia maadest pärit turiste. Lõpuks leidsime päevinäinud kolmetärnihotelli, millesarnastes Euroopa pealinnades reeglina illegaalsed immigrandid end peidavad. Seal järele jäänud viimase toa ööhinnaks oli röövimisena tundunud 50 dollarit. 

Kuigi enne aktsepteerimist anti võimalus ruum üle vaadata, jäid kiirkorras inspekteerimisel nii mõnedki pisiasjad kahe silma vahele, eriti kui peamureks oli konditsioneeri olemasolu. Jäleda päevavalguslambitoru ning päevi ja öid näinud siit-sealt kärisenud mistraga toas vooditele istudes selgus, et neis puuduvad madratsid. Ja ühes neist olid linad märjad – voodi kohal paiknev konditsioneer lekkis. . . . Kuidas see hotell endale kolm tärni sai (või võtta julges)? Üks, kaks, kotid selga ja ära. 

Registratuuris oldi meie vastu lahked ning onu teatas liiakasuvõtjale kohaselt: “Pole hullu, me oleks saanud ju voodi ära vahetada, aga teile poleks see nagunii rohkem meeldinud. Ma olen rõõmus, et te lahkute, sest saan saan selle kellelegi teisele veel kallimalt anda.” Idamaine elutarkus, sest tõsi ta on, et kui meie võiksime objektiivselt võttes ka mitmekordset hinda maksta ja kallimas hotellis elada, siis hetk pärast meid maabunud paarile toajahil kabajantsikule oli see viimane võimalus ja just neid saavad sellised hotelliomanikud karistamatult ekspluateerida. 

Kuna muud ei jäänud üle, kadusime üle tee asuvasse kitšipüüdlustega neljatärnihotelli, mis Euroopas oleks ehk vaevalt kolm tärni välja venitanud. Kuid vähemasti oli seal korralik vannituba, konditsioneer ja – islamimaades väga oluline – kahekordsed aknaklaasid, millest varahommikul kostma hakkav tänavamüra vähem läbi kostab, nagu ka palveile kutsuvate muessinite ruuporivõimendiga hala. 

Epiloog

Pärast Palmyra imede ning keskaegsete majesteetlike rüütlilossidega tutvumist kulges mu reis liinibussi pardal tagasi Beirutisse kõrge palaviku käes vaeveldes. Kui eurooplaste idamaised kõhuhädad on turista nime all kohalikele tuntud ja tuttavad, siis minu sisikonda oli hiilinud selle äärmusvorm. 

Bussi aknast poolkoomas unepauside ajal välja piiludes avanes mulle Liibanoni kaunis rannikujoon, uppunud seninägematusse ning maagilisse kella-kuue-päikesesse, mis valged majad ja hallikassinise merevee kuldsetes toonides kollakasoranžiks värvis. 

Beirutis sain veel tutvuda kohaliku tipptasemel haiglaga, sest üleilmses pandeemiapaanikas soovitati mul kindlasti spetsialistidega nõu pidada, mine sa tea – “äkki on sulgi linnugripp”, mis sest, et hirmu külvajaks oli maailmas hoopiski H1N1 ehk nn seagripp.