Mälestusteraamat algab armeeteenistusest naasmisega 1965. aastal, mil Ott Raun mõistis, et maailm tema ümber pole endine. Tallinn oli võõras, isegi kodu tundus võõrana. Õpingud Tallinna Pedagoogilises Instituudis eesti keele erialal – tollesse perioodi langeb tohutu hulga kohustusliku ja mittekohustusliku kirjanduse lugemine, kusjuures lugemiskiirus tõusis hiilgehetkedel 100 leheküljeni tunnis ja 1000 leheküljeni päevas.