Vene kirjaniku Grigori Osteri “Õuduste kool” on tavapärasest erinev lasteraamat. Esiteks – teose lood jutustavad tapahimulistest õpetajatest, koolis tegutsevatest maniakkidest, deemonitest, luukeredest, inimsööjatest ja teistest õudusfilmide süžeedesse kuuluvatest tegelastest. Teiseks – raamat ei ole põnev ainult lastele, vaid vaimukas lugemine ka täiskasvanutele (muide, emad ja isad vahel tapetakse, vahel pääsevad imekombel).

1975. aastal oma esimese lasteraamatu avaldanud Osterilt on varem eesti keeles ilmunud “Kahjulikud nõuanded”, luuleraamat sõnakuulmatutele lastele Leelo Tungla tõlkes. Osteri puhul on aga veelgi toredam fakt, et tema on Vene kultusmultifilmi “Harjutusi sabale” stsenarist. Jah, see oli see multikas, kus olid boamadu (“Millised käed? Millised jalad?”), prillidega elevandipoeg (“Aga vabandage palun, kas on ka harjutusi londile?”), ahviplika (“Võimlemises ei kukuta!”) ja sportlik papagoi (“Lihased peavad tugevad olema!”). Juba ainuüksi sellest lähtuvalt ei saa Osteri “Õuduste kool” olla ei midagi muud kui ladus, sisukas ja humoorikas.

21-le peamiselt koolis aset leidvale õudsele jutule lisaks on raamatu finaaliks kolm lõputa lugu, mille edasise jubeda või vähem jubeda käigu üle saab otsustada lugeja ise. Osteri toredate pealkirjadega lood nagu näiteks “Nõiutud võimlemisriist,” “Ablas tahvlilapp”, “Tere tulemast põrgusse” ja “Karvased sõrmed” on kõik parajalt pikad (ja täpselt nii jubedad, et õhtul ette lugemiseks piisab ühest), reipad ja Jekaterina Silina poolt detailirikkalt illustreeritud.

Illustratsioonid, mis lasteraamatu puhul mängivad eriti olulist rolli, on “Õuduste kooli” puhul tõesti suurepärased, lood pole tervikud mitte ainult tekstiliselt, vaid ka pildiliselt. Näiteks leheküljenumbrid on peaaegu igal lehel leidnud eri koha – nad kõnnivad trepist alla, ehivad majaseinu, kasvavad välja lillepotist või ripuvad redelil.

Ja lõpetuseks – Osterilt saame teada, mis võib juhtuda, kui panna potti kasvama kirsikiviks peetud surnud musta kassi sabakont. “Hommikul ärkas poiss üles ja nägi, et kõik tema korteri seinad olid täis verepritsmeid. Surnud must kass, kes iseenda sabakondist üles võrsus, oli mulla seest välja roninud, hommikusöögiks hiired kinni pistnud, magustoiduks aga maiustanud poisi vanematega. Algul isaga, siis emaga. [–] Kass oli talle isegi voodi kõrvale öökapile kirja jätnud: “Aitäh sulle, poiss. Ma tulen varsti tagasi.””

(lk 54). Õudse raamatu on eesti keelde tõlkinud Ilona Martson.