Lepime Marianne Jõgiga (34) kohtumist kokku mitu nädalat. Eesti suvi on harjumuspäraselt heitlik, küll lubab vihma, küll tormi, küll äikest. Kui galerii valges kuubis avatud näitust ilm üldiselt ei mõjuta, siis vabas õhus ja merevees asuva teose kogemist küll – augusti esimesel nädalal suutiski tormituul Marianne loodud õrna „valgesse laeva“ mingi terava tüki lennutada ja väikese prao tekitada. Tüüne ilmaga on kõik jälle korda tehtud ja meil õnnestub leida imeilus päikseline augustipäev, et minna näitusele, mida üks tuttav kunstiinimene nimetas „täielikuks ilmutuseks ja viimaste kuude hitiks“.

Marianne Jõgi septembri lõpuni avatud näitus „Metatalu elemendid“ Eesti Vabaõhumuuseumis koosneb kahest arhitektuursest installatsioonist. Üks neist, „Hele teekond. Interauraalne kontuur“ asub 19. sajandi keskpaiku ehitatud Kahala vesiveskis, mis toodi muuseumi territooriumile 1960ndatel. Ruumi keskel asuvasse mikrofoni korrapäraselt ja sügavalt hingates kuuleb inimene lisaks enda hingamisele ka looduse hääli – need on tuul, vesi ja sookured, kes teose pinnalt vastu kajavad.

„Hing rändab läbi hinguse ja hingamise,“ ütleb Marianne. „Sa võid hingamise kaudu olla kes tahes. Ja veskil käimine on läbi aegade olnud helge kogemus,“ lisab ta.

Edasi lugemiseks , telli digipakett või osta artikkel
0,99 € Osta artikkel