Tundub, et plaadifirmal XL on tekkinud tore traditsioon need tüütud aasta-lõpu-edetabeli küsimused juba jaanuaris varakult enda kasuks ära lahendada, et oleks sellega hiljem hooletu. Eelmise aasta jaanuaris keetsid nad oma köögis valmis Animal Collective’i “Merriweather Post Pavillioni” (mis vist võitis sama palju esikohti kui ülejäänud kokku), ja nüüd siis Vampire Weekend. Kes nende esimest plaati kuulnud on, see kujutab ette, millega tegu – postpungi labiilne laulustiil à la Futureheads, psühh-infantiilne mängunurga-rütmika nagu Animal Collective ja loomulikult afro-pop oma kaootiliselt tilksuvate kuivade kitarride ja hääldamatute nimedega abipillidega (tooge välja need marimbad, zamumbad ja rekolod!). Kõik see on seekord aga uputatud sooja minimal-elektroonikasse ja ette kantud sõnadega, mida lihtsalt on võimatu (üheselt) mõista – proovige kas või ülal tsitaadis toodud avaridu. Valusalt keskpärane tundub kõik see MTV2 kulunud poosidest ja käidud käikudest puretud kitarripopi avangard nendega võrreldes. 

Vampire Weekendi erilisus kumab läbi peaaegu igast loost – võtke kas või need täiesti süüdimatud falsetid loos “White Sky” või M.I.A. sämplile ehitatud “Diplomat’s Son”, mis VIST räägib oma afro-elektroonika keeles ühest varateismelisest gei-armastusloost diplomaadi pojaga. 

Jäägu seda erakordsust kirjeldama üks rida loost “Holiday”. See plaat on nagu: 

a T-shirt so lovely it turned all the history books grey. 9