Värske Tarantino-kokteil: ainult pühendatuile?

Üldsegi mitte, sest kes meist on veel puhas ja Ameerika massikultuurist puutumata, küsib Margit Tõnson.

“Grindhouse: Surmakindel”
Režissöör Quentin Tarantino.
Osades Kurt Russell, Rosario Dawson, Mary Elizabeth Winstead, Marley Shelton, Zoe Bell, Michael Parks, Eli Roth jpt.

Alates 15. juunist CC Plazas.

Tarantino “Pulp Fiction” võitis 1994. aastal Cannes’is Kuldse Palmioksa. Kriitikud aplodeerisid. Pärast seda “hinnati ümber” ka tema esimene film “Marukoerad”, tänaseks tõeline klassika. Aga vähesed mäletavad, et “Marukoerte” kinomenu oli pea sama kah­vatu kui kõnealusel Tarantino-Rodrigueze “Grindhouse’i” projektil (mis nüüd siis produtsendi tungival nõudmisel Euroopa ja Austraalia turu jaoks lahku löödi ja pikemaks monteeriti). Nii et ärgem hakakem ennatlikult “läbikukkumisest” lalisema, vaid nautigem võimalust viibida kinosaalis nende väheste pühendatutega, kes ei vaja haipi ega loe numbreid.

Napi 15 aastaga on see iseõppinud filmimees kirjutanud kõvasti ümber filmikeele reegliõpikud (rääkimata tema kirjutatud stsenaariumitest, mida on rohkem kui tema lavastatud filme) – montaaž ei pea siduma narratiivi ajas lineaarselt, sest vaataja suudab alguse ja lõpu oma peas kenasti ise konstrueerida; dialoogid madinafilmides ei pea piirduma nappide pingutatult “vaimukate” kommentaaridega, vaid võivad kesta kümneid minuteid, ilma et pinge kaoks; muusika filmis ei pea alati tulema Hanz Zimmeri nime taha kogunenud heliloojatelt, sest maailmas on võrratult palju vaimustavaid lugusid, mida saab uuele elule äratada.

Lisage sinna veel alati kümnesse casting, hüperreaalne koomiksivägivald ja teravalt sarkastiline laia irvega huumor, mida on võimatu järele aimata, ja alati stiilne ning šikk žanrivormistus – olgu siis tegemist kung-fu märuli, thrilleri või slasher-tüüpi pingelise tagaajamisfilmiga, nagu seda on “Surmakindel”.

Filmirullide hüplevad üleminekud, kaotsiläinud stseenid, korraks mustvalgeks muutuv pilt, lõiked lausa poole lause pealt, räpane heliriba. No see kõik on muidugi boonus targale vaatajale, kes stilistikat valdab ja äratundmises käsi hõõrub. Aga siresäärseid piigasid ja sületantsu on nauding vaadata ka lihtsakoelisemal ja suuremate nõudmisteta vaatajal.

Kurt Russelli kehastatud Kaskadöör Mike peksab kaine peaga diipi, kaamera puhkab Jungle Julie (Sydney Tamiia Poitier) varvastel jalafetišiga vaatajate jaoks orgastiliselt kaua, girl-powerit pritsivad sõbrantsid mahvivad kanepit ja lobisevad elulistest asjadest – kes keda paneb ja kuidas oli.

Ühedimensioonilised mehepojad üritavad piigadele kätt pükstesse ajada, aga see ei ole teps mitte see film. Väga vaimukad karakterid, kes vaid põgusalt ekraaniaega saavad, on kohalikud šerifid, isa ja poeg, kes omavahel vesteldes pärast Mike’i esimest õnnestunud (st keegi peale rammija-Mike’i ellu ei jää) kokkupõrget, jõuavad järeldusele, et palju pingevabam, kui hakata potentsiaalse seksuaalperverdi trellide taha panemiseks tõendeid koguma, on Nascarit vahtida ja õlut libistada.

Kitsarinnaline ja ajaloota autohull valge ameeriklane – tema kallal nokib (aga teda samal ajal ikkagi ka imetledes) Tarantino täpselt samasuguse hüperreaalse rõõmuga, nagu Kaskadöör Mike oma ohvreid surnuks sõidab.

Vanad kõikenäinud kriitikud nagu Derek Malcolm ja Jaan Ruus, neile ei ole see pillerkaar vaatamata ohtrale silmailule sugugi meelt mööda. Malcolm: “Sa vaatad ja mõt led, et oh, kasva ometi suureks. See ei ole midagi enamat kui 50ndate B-filmide (ning isegi mitte heade B-filmide) elluäratamine. Ja ainus hea asi, mida ma saan öelda, on see, et Rodrigueze film on veel halvem.”  Eks me näe – Rodrigueze “Õuduste planeeti” näeb kinodes juba 13. juulist.

Jaan Ruus: “Naistel muidugi ilus vaadata, kui ilusad plikad peksavad segamini macho-mehe, kuid film oli halb Tarantino.” Ei saa nõustuda, et segipeksmist filmi teises pooles ühe teise tüdrukuteseltskonna poolt oleks “hea” vaadata. Aga Kurt Russell, kes kiunub nagu siga aia vahel, kui ta ise äkki jälitatavaks osutub, no seda on küll lausa lust jälgida. Sest katarsis ju ikka sellest tuleb, kui kaua taga aetud kuri saab karistatud. Mis sest, et veelgi verisemalt ja julmemalt – naiste vägivald on ju teadagi, loomingulisem.

 

Eelmises elus neeger?
Tarantino usub budistlikku ümbersünniteooriat, mida tema lemmiknäitlejanna Uma Thurman talle tutvustas. Nüüd ta siis teab, et on eelmistes eludes olnud nii must ori Ameerikas, aga ka jaapanlane ja hiinlane, ning vähemalt paaris elus on olnud tema elukutseks kirjanik. See seletab nii mõndagi, võime muheleda, eksole.
Inglise meesteajakirja küsimusele, et miks ta peaks uskuma, et ta oli neegerori, vastas ta: “”I’ve got nothing I could say that would not make me sound like a horse’s ass. It’s just a feeling.” Ja pole põrmugi imekspandav, et juba ta plaanibki orjanduslikku filmi Lõunast. Vanale heale vesternile tuginedes loob ta ”southerni”, millest ei puudu ka sõjafilmi-esteetika. Keel põses film Ameerika ajaloo häbiväärsest peatükist, see on sama suur julgustükk, kui teha Euroopas Hitleri-komöödiat (jah, see trikk on juba tehtud). Ja ainult Tarantino võib endale sellist avangardi lubada.