Vein ja rahvus

Hiljuti kirjutas the The Moscow News, et Venemaa kavatseb keelustada Moldova ja Gruusia veinide impordi, kuna need sisaldavat palju taimekaitsemürke. Moldova, kelle veiniekspordist läheb 80% Venemaale, väidab vastu, et neil õigupoolest polegi taimekaitsevahendeid, aga ega Moskva pisaraid usu.

Kummalisel kombel on saanud traditsiooniks just veini kaudu avaldada vastumeelsust mõne riigi ja selle kodanike vastu. Kui prantslased tegid 1990ndail tuumakatsetusi, veeres nende veini vaenamise laine üle terve maailma. Endise Bordeaux’ linnapea ja nüüdse presidendi Chiraci kõvasõnaline vastumeelsus Iraagi ründamisele kutsus patriootlikes ameeriklastes taas esile vastikuse Prantsuse veini vastu. Mõned boikoteerisid, mõned valasid demonstratiivselt kanalisatsiooni.

Praegu ei joo tublid madridlased vahuveini, sest seda toodetakse pea ainult iseseisvusmeelses Kataloonias. Vein oleks justkui rahvuse võrdkuju.

Eesti vein on nii tundmatu suurus, et selle boikoteerimise peale õnneks keegi ei tule. Või vahest siiski? Vahest boikoteerib esimene Eesti teise Eesti toodetud magusaid marjaveine? Pean tõenäolisemaks siiski, et esimene Eesti on oma magusaisu lihtsalt rahuldanud.

Millega võidakse meid välisilmas seostada? Kartulitega? Pole küll kuulnud, et keegi oleks nördimusest itaallaste suhtes makaronidest keeldunud. Kuni meil pole oma veini ega Nokiat, pole põhjust ka boikotti karta.