Pühapäeva õhtul toimub Narva linnuses maailmakuulsa Vene rokilegendi DDT uue materjali esmaesitlus. DDT on läbi aegade ajanud vene võimude suhtes kriitilist rida ning seetõttu enamuse oma ligi 30 aastasest tegevusajast ka Vene ametlikest meediakanalitest tõrjutud. Kui 1980ndatel oli kesktelevisiooni kontserdiülekannetelt DDT tsenseerimise põhjuseks bändi otsekohene kriitika nõukogude võimude aadressil, siis tänapäeval annab tsenseerimiseks põhjust DDT sama otsekohene positsioon praeguse võimukliki suhtes. Narva on bändi tegutsemispaigale Peterburile lähim välismaa linn ning uue materjali esmaesitlust just Narvas võib pidada omamoodi žestiks.

Juri Ševtšuk, öelge, miks uue materjali maailmaesitlus toimub just Narvas?
Esiteks on meil suur sõprus Narva rokkbändi Avenüüga, nad on ka meie soojendajad sel kontserdil. Teiseks tuleb seda kontserti pigem vaadata avarama kultuuriprojektina. Avatakse ka näitus Eesti ja Peterburi muusikute kunstist. (Muuhulgas on näitusel on väljas näiteks Akvariumi solisti Boriss Grebenšikovi taies, samuti kultusbändi Kino varalahkunud liidri Viktor Tsoi maal.) Ürituse eesmärk on kutsuda üles vastastikusele mõistmisele, kultuurivahetusele ja inimlike ning kunstiliste kontaktide loomisele. Meie DDT-ga osaleme alati sellistes ettevõtmistes, sest meile on need teemad olulised.

Kahtlemata. Olete juba ligi 30 aastat laval. Kuidas teile tundub, kas ka tänapäeval veel muusika mõjutab inimesi või pigem mõjutab neid nüüd ainult poliitika?

On vana ütlus, et kunst mõjub ühiskonnas toimuvatele protsessidele kaudselt. Meie töötame palju noortega ja paistab siiski, et rokenroll on ka tänapäeval noorte keel. See on ju ikka oluline, millest laulad. Võib külvata vihkamist, võib rääkida headusest ja vastastikusest mõistmisest.

Kuidas tundub, kui te seda kõike laval välja paiskate, kas see mõjub publikule vaid kontserdi ajal või jääb mõju kauemaks püsima?

Loomulikult on kontsert suur etendus. Siiski ei ole see meile kunagi monoloog, vaid dialoog. Ja väga võimas, kusjuures, väga dünaamiline dialoog. Loodan, et ka siiras. Rokkmuusika on vaid siis tõeline, kui ta on siiras. Laval on seda kohe tunda, kuidas publik end tunneb. Kontserdil käib vahetu dialoog publikuga. Rokenroll on ju väga demokraatlik kunstiliik. Keegi ei tule üritusele frakiga, vähemalt nii meile tundub. Jutt on meil aus ja siiras ja südamelt ära rääkida on väga oluline. Me ei ole ju mingid koerad-kassid, tahame ka tähtsatel teemadel kaasa rääkida. Ja kui kontserdil on rohkelt energiat, ostavad inimesed pärast ka plaadi ning kuulavad tähelepanelikult laulusõnu, analüüsivad meie loomingut.

Kas elate viimasel ajal Piiteris või pigem maal? (Ševtšukil on maakoht Karjala maakitsusel, kohas kus mobiilid ei levi.)

Piiteris ikka.

Ja kuidas seal rokielu kulgeb. Kas Viktor Tsoi katlamaja (Katšigarka) on veel alles?
Seal on praegu muuseum. Selline, elav muuseum. Asja veab Sergei Firsov, mitteformaalse muusika produtsent. Just tema lasi omal ajal välja Tsoi esimesed plaadid. Katlamajas on umbes sajakohaline kontserdisaal Ja seal annavad kontserte just niinimetatud formaadile mittevastavad bändid. Noored sõidavad kohale kogu Venemaalt. Katlamaja on elus.

Ja ORT-sse, kesktelevisiooni midagi sellist muidugi ei satu?
No mis ORT? ORT on košmaar (naerab).

Kas teil kahju ei ole, et kesktelevisioonis DDTd ei näidata, või lausa ei lasta esinema?
(naerab) Teate, ma arvan, et ei ole kohane endast lugupidaval kunstiinimesel ilmuda ORT ekraanile. See ei ole ainult minu arvamus, muide. Mul ei oleks midagi selle vastu, kui meie kontserte telekas näidataks, aga telekast tuleb ju hoopis igasugust jama - tehakse mingeid idiootseid talk-showsid, kus käib tõsine arutelu mähkmetest, laste kasvatamisest, tervisest. Mina sellega kokku ei sobi.

Räägitakse, et kõige rohkem levitavad rokkmuusikat tänapäeval telekamängud, nagu Guitar Hero. Inimesed rokivad nüüd andunult oma plastmassist mängukitarriga telekaekraani eest. Kas kujutleksite DDT sellises mängus?

(naerab) Teate, meil, hoolimata kõigist apokalüptilistest meeleoludest, täpsemalt siis kurbadest meeleoludest meie riigis, on rokkmuusika elus. On küllaga opositsiooni ja altrernatiivseid artiste. Elu on meie riigis muidugi tõsine, probleeme on palju. Aga rokkmuusika ongi ju alati probleemne muusika olnud. Kuni meie on elus probleemid, püsib elus ka rokkmuusika. Ja just selline, nagu meie seda hindame. Just selline probleemne muusika, mis ei küsi - kas magada või mitte magada, vaid küsib - olla või mitte olla? See on kunstile ja suurele kultuurile lähemal. Seniajani on Venemaal väga palju suurepäraseid rokkartiste, isegi noori. Nad on küll tänapäeval klubides, mitte suurtel väljakutel, aga sellegipoolest peetakse hiiglaslikke rokkfestivale ja rahvast on neil hulgaliselt ja seda kõike hoolimata sellest, et massikommunikatsiooni kanalitest on see žanr sisuliselt välja lõigatud, justkui formaadile mittevastav muusika.

Kas ajalugu käib spiraali mööda?
No selles ei ole tegelikult midagi halba, kui rokkmuusika teleformaatidega ei sobi. Kontsertidel on saalid ju ikka puupüsti täis. Ja see räägib enda eest. Nii oli ka 1980ndatel. Rokkmuusikat ei lastud telekast mitte ühelgi kanalil, aga Leningradi rokiklubisse oli praktiliset võimatu piletit saada. Rokkmuusika on elus. Maailm on praegu muidugi killustunud. Noortel on valikut rohkem, kuidas end teostada. Vanasti oli selleks vaid rokkmuusika. See oli ainus väljaelamise viis vene noortele, eesti noortele ka, ma arvan. Siis oli see massiline ilming. Nüüd see muidugi enam nii massiline ei ole, pigem rohkem elitaarne kunst, nagu jazz. Mis iseenesest ei olegi nii halb asjade käik.

See on tõestus, et asi elab edasi. Kui vanasti oli ise levitamise lihtsaim viis (samizdat) kassettidel levitamine, siis nüüd teeb sama töö ära internet.

Just, sealt võib kõike leida. Mis on ju täiesti normaalne.

Rääkige uuest materjalist, mille Narvas esmakordselt ette kannate.
Eks ta ole veel toores tegelikult. Oleme kaks kuud seda materjali harjutanud ja tahame nüüd paaril kontserdil ja festivalil proovida, kuidas see publiku peal töötab. On see elus või surnud. See on ju kohe selge.

Millest laulud räägivad?
Sellest, millest me siin teiega praegu räägime - elust.

Kuulsin, et sügisel osalesite Peterburis omapärasel kontserdil, kus peale vene artistide, oli ka grusiine ja muid rahvaid.

Tegime, jah, kaks suurt kontserti, millel nimeks "Ära tulista". See oli seoses viimatiste sõdadega. Käisin kohal Tsinvalis, vaatasin oma pilguga selle sõjaõuduse üle ja otsustasin korraldada sellise kontserdi, mille pärast ei peaks häbi tundma. Kohale kutsusime muusikud Gruusiast, Osseetiast, Ukrainast, Venemaalt. Muide meie Peterburi viies telekanal, mida võib näha üle kogu Venemaa, näitas seda kontserti. Nii et kõik ei olegi meie televisioonis nii halvasti. Tagatipuks kuulutati kontsert Venemaa aasta parimaks rokk-kontserdiks. See tegi mulle rõõmu ja mitte ainult sellepärast, et mulle medalid meeldiks, vaid see räägib sellest, et noorsugu Venemaal saab asjadest õieti aru. Vähemalt mingi osa noorsoost.

Sügisest saati on maailmas palju muutunud, kuhu te nüüd tahaksite sõita?
Sündisin Kolõmas, tahaks sinna sõita ja seal ühe normaalse, tõsise kontserdi anda. Aga seal ei ole vastavat tehnikat ja sügame nüüd siin Piiteris kukalt, kuidas kõik see kolu sinna toimetada. Tegelikult tahaks kogu Venemaale tiiru peale teha, ma pole ammu väikelinnades käinud. Tahaks laule laulda. Tööd tahaks teha, ühesõnaga

Kuidas majanduslangus teie eluolule mõjub?
Me äriga ei tegele. Laenuga ei ole midagi ostnud, jumal tänatud. Jätab külmaks see majanduslangus.

Mis teid inspireerib?
Elu ise, mis muud. Elu dünaamika ei lase normaalselt magama jääda.

Mõni artist on mulle sellele küsimusele ka vastatud, et ta ise ei olegi ise looja, vaid ainult kanal, mille kaudu info välja pääseb.

Nojah, ma pole selline metafüüsik, et udu ajada. See on normaalne töö. Kui hing valutab, sünnib laul. Kui hing ei valuta, siis midagi väärilist ka ei kirjuta. Kanalitest ei tea ma midagi...

Või, teate, mul siiski on kaks olulist kanalit - Moika ja Fontanka. Väga head kanalid, muide. Lähen kanali äärde, tõmban suitsu, vaatan vette ja peas hakkab kohe mõni riim liikuma.