Veneetsia: 23 soovitust
Külasta Veneetsiat … Isegi siis,
kui sa oled tüdimuseni palju reisinud ja kui sulle tundub, et kõik
linnad on veidi sarnased. Tõepoolest, iga linn meenutab pisut
mõnda teist linna (ja kõik nad meenutavad mingil määral
Pariisi). Aga Veneetsia on eriline, täiesti ja ainult iseenda moodi. Ta
võib meeldida väga või üldse mitte, aga külmaks ei
jäta ta kindlasti.
… ja tee seda ruttu.
Enamik linnu areneb, Veneetsia kahjuks mitte. Viimase 50 aasta jooksul on see
linn kaotanud rohkem kui pooled elanikest. Noored eelistavad kolida mandrile,
kus on odavam ja “tavalisem” elu (näiteks võimalus
sõita autoga ning vähem turiste). Pealegi pole spetsialistid
jõudnud üksmeelele küsimuses, kas linn vajub endiselt
või mitte.
Vali reisiks hea aeg. Kui
võimalik, mine Veneetsiasse mais või oktoobris. Ka september on
märksa parem aeg kui suvi, mil linnas on kõige rohkem turiste. Need
õnnelikud, kes on käinud Veneetsias mitu korda, kiidavad hoopis
sealset talve, ehkki see on niiske ja külm. Vihma- või lumesajus
tulevat linna eriline aura veelgi rohkem esile. Tõsi, paljude (eriti
odavamate) hotellide uksed on novembrist veebruarini suletud.
Arvesta üsna suurte kuludega. Sul õnnestus osta
odav lennupilet Veneetsiasse? Suurepärane! Kuid ära tee endale
illusioone. Veneetsias kulub sul igal juhul üsna palju raha, sest linn
kuulub Euroopa kalleimate hulka.
Kuna hotellitubade arv on piiratud,
turiste aga voolab Veneetsiasse kogu maailmast, siis on tubade hinnad
tõusnud uskumatutesse kõrgustesse – sõltub muidugi
aastaajast, aga alla 100 euro öö eest juba naljalt kaheinimesetuba ei
leia, isegi mitte ühetärnihotellidest.
Ka väljas
söömine on üsna kallis. Kui see valmistab sulle probleeme, siis
kogu parem kõigepealt natuke raha. Veneetsia on väärt seda, et
seal hullusti koonerdama ei peaks.
Vali sobiv
majutus. Ööbimiskoht otsi ikka saarel! Jah, muidugi on Lidol
ja mandril odavamad toad, aga milleks sa siis Veneetsiasse lähed?
Kõige võluvamat palet näitab linn sulle varahommikul, kui
rannakuurortide ja kruiisilaevade ekskursandid pole veel kohale jõudnud,
ning hilisõhtul, kui nad on juba lahkunud. Siis kuulub Veneetsia sulle
ja hiljemalt siis saad sa temast päriselt aru.
Teistpidi
vaadates on aga see linn piisavalt väike, et sul pole vaja võtta
tuba Markuse väljaku lähedal, kus need on kõige kallimad.
Näiteks San Polo ja Cannaregio piirkonnad asuvad sealsamas ning sealt
leiab soodsamaid (ja vaiksemaid) hotelle. Mitte mingil juhul ära
sõida Veneetsiasse nii, et sul ei ole majutus broneeritud!
Ära kuluta kanalivaate peale. Kanaliäärsetes
hotellides on alati kallimad need toad, millest avaneb vaade kanalile. Reisi
planeerides võib kanalivaade väga erutav tunduda, kohapeal saad aga
aru selle kulutuse mõttetusest. Veneetsias veedetud päevadel
näed sa kanaleid sõna otseses mõttes igal sammul –
milleks neid veel hotellitoa aknast vahtida?
Pealegi, kanalitel
sõidavad paadid. Igasugused paadid, igasugustel kellaaegadel.
Prügivedajad teevad Veneetsias varahommikuti samasugust lärmi nagu
mujalgi. Arva ära, millega nad seal linnas sõidavad!
Loe enne (ja pärast) Veneetsia-reisi:
• “Veneetsia” (Tõnis
Kallejärv)
• “Surm Veneetsias”
(Thomas Mann)
• “Canal Grande” (Hannu
Raittila)
&bull
; “Vaporetto 13” (Robert Girardi)
•
“Vee peegel” (Joseph Brodsky)
•
“Surm La Fenices” ja “Surm
võõral maal” (Donna Leon)
•
“Tuhat päeva Veneetsias” (Marlena de Blasi)
Vaata enne (ja pärast) Veneetsia-reisi:
• “Surm Veneetsias” (Luchino Visconti,
1971)
• “Casanova” (Federico Fellini,
1976)
• “Indiana Jones ja viimane
ristiretk” (Steven Spielberg, 1989)
•
“Armastust vannuvad kõik” (Woody Allen, 1996)
• “Tuvi tiivad” (Iain Softley, 1997)
• “Casanova” (Lasse Hallström,
2005)
• “Casino Royale” (Martin
Campbell, 2006)
Mine Markuse väljakule
varahommikul. Siis, kui seal on peale sinu ainult tuvid,
tänavapühkijad ja mõned politseinikud.
Pärastlõunal teiste turistide vahel rüseledes ei suuda sa
uskuda, et tegu on üldse sama kohaga. Ja siis mine sinna uuesti
õhtul, näiteks päikeseloojangul. Imeline, kui mitmekesiseid
muljeid loob erinev valgus!
Imetle vaateid
kellatornist. Püha Markuse katedraalist eraldi seisab kellatorn
ehk kampaniil, mille tippu viib tänapäeval lift. Ülalt avanevad
suurepärased vaated kogu linnale ja laguunile – alles seal saad sa
aru, kui väike on tegelikult Veneetsia. Et järjekordadest
pääseda, ole kohal kell 9 hommikul!
Söö
Florianis võileibu. Kui oled hommikul kellatornis ja
seejärel katedraalis ära käinud, vajad enne Doodžide paleesse
minekut väikest kosutust. Odavat kohvikut sa siitkandist ei leia, see on
selge. Kui juba, siis juba – joo kohvi ja söö võileibu
1720. aastal asutatud Caffè Florianis, mis on üks Euroopa vanimaid
kohvikuid. Istu terrassil ja naudi seda, et teised turistid vaatavad sind!
Külasta kindlasti Doodžide paleed. Jah, see hoone
on juba väljastki ülimalt suursugune, aga uhkeid saale nähes ja
seinamaale imetledes jääb suu ikka tõepoolest lahti. Suure
Nõukogu Saali kõrval kahvatuvad kõik iial nähtud
ruumid ning üks seal asuvatest kunstiteostest, Jacopo Tintoretto
“Paradiis”, kuulub maailma suurimate õlimaalide hulka.
Tee vaporetto-ring Suurel kanalil. Muidugi on
võimalik üürida gondel (vähemalt 62 eurot 50minutise
sõidu eest), aga märksa odavam variant on ringsõit veebussi
ehk vaporettoga. Liin nr 1 teeb ringi Suurel kanalil, aga pea meeles –
sõida kas hommikupoolikul Markuse väljakult Piazzale Roma poole
või hilisel pärastlõunal vastupidises suunas. Enamik turiste
sõidab nimelt teistpidi!
Hoidu kunstimürgituse
eest. Nn Firenze sündroom kimbutab ka Veneetsias. Titian,
Tintoretto, Canaletto, Veronese … Suurejoonelist (maali)kunsti näeb
juba kirikutes ja Doodžide palees sedavõrd palju, et mina küll ei
tea, kust võtavad mõned inimesed veel jõu, et
külastada seal ka kunstimuuseume. Olgu, võib-olla kolmandal
või neljandal Veneetsia-reisil läheksin ka mina Akadeemia
galeriisse või Peggy Guggenheimi kollektsiooni vaatama …
Käi Rialto turul. Usud või mitte, aga turg
on selles kohas asunud juba ligi tuhat aastat. Jaluta kalaturul (Pescheria)
ning puu- ja aedviljaturul (Erberia). Siitsamast lettidelt leiad maitseaineid,
pestot ja pastat, mida kodust
ele ja sõpradele kingiks viia. Rialto turu õhkkonda kirjeldab
toredasti Marlena de Blasi raamatus “Tuhat päeva Veneetsias”.
Võta kaasa mugavad jalanõud.
Loodetavasti said sa juba aru – Veneetsias ei ole autosid. Seal ei ole ka
jalgrattaid, välja arvatud väikestel lastel. Linnas ringi liikumiseks
on kaks võimalust: mõne veesõidukiga (mille hulgast odav
variant on ainult üle Suure kanali viiv traghetto) ja jalgsi. Punkt.
Ära karda eksimist. Veneetsia aadresside ja
majanumbrite süsteem on liiga keeruline, et seda siinkohal selgitama
hakata. (Kas ma kõlasin veenvalt? Tegelikult ei saa ma sellest ka ise
päris hästi aru.) Õige Veneetsia leiadki siis, kui seal
korralikult ära eksid. Varem või hiljem jõuad sa igal juhul
taas Suure kanali juurde või siis saare äärele. Pealegi on
igal pool viidad, mis osutavad Markuse väljakule, Rialto sillale ja
teistele olulisematele paikadele.
Ära alahinda
Veneetsiat. See ei ole linn, kuhu minna üheks päevaks. Kui
sa käid vaid Markuse väljakul ja selle vahetus ümbruses ning
lahkud enne õhtut, siis ei näe sa Veneetsiat. Sa näed ainult
maailma vingeimaid vaatamisväärsusi, aga sa ei näe kitsaid
kõrvaltänavaid ega pisikesi väljakuid, sa ei kuule oma samme
tühjadel kaldapealsetel, sa ei lehvita sinust paadiga mööduvale
kohalikule vanamehenässile. Veneetsia väärib seda, et sa
annaksid talle aega ja tähelepanu.
Kui sulle meeldib kuld. Püha Markuse kiriku peaaltari taga paiknev Pala d’Oro ehissein ületab kujutlusvõime piirid – selle 255 kullatud paneeli on kaunistatud rohkem kui 2000 vääriskiviga. Silme eest võtab kuldseks ka Doodžide palee kuldtrepp Scala d’Oro.
Kui sulle meeldib nikerduskunst. Santa Maria Gloriosa dei Frari kiriku imeline kooriosa koosneb 124st nikerdatud bareljeefidega toolist, millel on kujutatud pühamehi ja Veneetsia vaateid.
Kui sulle meeldivad ajaloohõngulised kõrtsid. Rialto turu lähedal asuv Cantina Do Mori on linna vanim osteria, mille püsikunde oli väidetavalt ka kuulus seikleja Casanova. Kui laudade-toolide puudumine sind ei häiri, on siin mõnus proovida cicchetti-nimelisi suupisteid ning võileibu koos ombra ehk klaasi punase majaveiniga.
Kui sulle meeldib pasta. Rialto silla ja Coini kaubamaja lähedal asuvast Rizzo pastapoest (Cannaregio 5778) leiad kümnete vormide, värvide ja maitsetega pastat – näiteks oliivi-, spinati-, peedi-, tindikala- või kabatšokimaitselist, gondli- või karnevalimaski kujulist, tavalistest lintidest-liblikatest rääkimata.