Anne-Marie O’Connor "Daam kullas". Tõlkinud Aldo Randmaa, Varrak.

Viini seltskonnategelase Adele Bloch-Baueri portee on 20. sajandi alguse Austria kunstniku Gustav Klimti (1862–1918) nn kuldse perioodi üks tuntumaid maale. Natside okupatsiooni ajal omanikult, Adele töösturist abikaasalt varastatud ja portreteeritava juudi päritolu varjamiseks „Daamiks kullas“ ristitud töö ongi ajakirjaniku Anne-Marie O’Connori samanimelise romaani teljeks.

Rohkem kui ühe kauni naise portree lugu, on „Daam kullas“ ennekõike Viini suure juudikogukonna lugu, sinna kuulunud väljapaistvate ja jõukate suguvõsade elu ning väga paljudel juhtudel traagilise lõpu lugu. „Adele elu oli juutide assimilatsiooni triumf, aga tema portree selle assimilatsiooni läbikukkumise traagiline tunnistaja.“

O’Connori raamat kubiseb nimedest ja faktidest, tema tegelaste elud on väga mitmel moel kokku põimunud, omavahel seotud nii helgete kui traagiliste liinide kaudu. Seda kõike on kohati raske jälgida ja selles järge pidada, kuid mitmekesise pildi ühe teise maailmasõja eelse Euroopa suurlinna inimeste elust ja sõjaga saabunud katastroofist suudab autor edastada küll.

Raamatu 21. sajandisse jõudnud finaal on suurejooneline – Adele Bloch-Baueri USAsse emigreerunud sugulastel õnnestub Austria riiki kohtus võita ning saada tagasi neile kuulunud Gustav Klimti maalid, nende seas Adele portree, need maha müüa ja miljonärideks saada. „Kaotatud elusid ei saanud enam tagasi. Kuid maale oli võimalik tagastada.“ Raamatule pealkirja andnud teos ripub juba üksteist aastat New Yorgis Neue Galeries.