Viktor Kortšnoi on oma eluaastate (76) ja Elo koefitsiendi (2611) võrdluses maailmas ennenägematu maletaja. Õigupoolest ongi ta maailma vanim turniirimängija ja ikka veel väga arvestatav. Mullu mängis ta male­olümpial Šveitsi koondise esimesel laual, võitis tugeva suurmeistri Sergei Tivjakovi ees Banyolese (Hispaanias) turniiri ning tuli kindlalt Valle d'Aosta turniiril veteranide maailmameistriks. Aasta algul oli ta oma Elo koefitsiendiga maailma 85. mängija, tipp-saja vanuselt järgmine mees oli 53aastane Aleksandr Beljavski.

1947 Leningradis Nõukogude Liidu noortemeistriks tulnud (ja seda saavutust aasta hiljem Tallinnas korranud) suurmeister on olnud kuuskümmend aastat rivis. Pealegi käib ta meelsasti Eestis, aasta algul oli Tallinnas Paul Kerese mälestusseminaril, möödunud nädalalõpul pistis Pühajärvel rinda ümberkaudsete malesuurustega. (Et mängus oleks ka mingit põnevust, on Kortš­noil käigu tegemiseks hoopis vähem aega kui näiteks tema "maaletoojal" Ülo Tuulikul.)
Dramaatilises heitluses Nõukogude Liiduga, mis andis ainet rock-ooperile "Chess", on Viktor (Võitja!) Kortšnoi kindlalt peale jäänud.

*

Viktor Lvovitš, Eestil ja Tallinnal on teie maletajakarjääris eriline koht - 1948 tulite siin teist korda N Liidu noortemeistriks (koos Iivo Neiga), viimastel aastatel aga olete korduvalt siia sõitnud. Miks?
Nähtavasti eestlased teavad, et olen Kerese kohta korduvalt hästi öelnud, ning sellepärast kutsuvadki siia. Hästi ütlesin aga põhjusel, et Keres oli üks vähestest, kes toetas mind neil rasketel ­aegadel, kui võitlesin Karpoviga ja nõukogude võimuga.

Olen öelnud, et Keresel ei õnnestunudki saada nõukogude inimeseks. Tema abikaasa solvus selle peale, aga see on ju kiitus! Keresel oli mitmeidki iseloomujooni, mis teravalt eristasid teda Nõukogude suurmeistritest. Üks väike argieluline näide: imestati, et hotellinumbris tegi Keres alati ja äärmise korralikkusega oma voodi ise üles. Et inimene võib olla loomult korralik, see käis muidugi üle nõukoguliku arusaamise.

Kas võib teid pidada aastatel 1973-1983 maailma teiseks maletajaks, kuna olite võitnud matšides eksmaailmameistreid Petrosjani, Tali ja Spasskit ning kaotanud ainult Karpovile?
Ilma liigse tagasihoidlikkuseta nimetaksin end siiski esimeseks. Aga kui ikkagi pidada mind teiseks, siis sel juhul oleks esimese kohal Nõukogude Liit.

Olite Leningradi blokaadi laps. Võis see asjaolu kujundada teie iseloomu määral, et üks teie maletajapseudonüüme on Viktor Groznõi?
Ilmselt jah. Lisaks kaotasin kümneaastasena isa ning tuli ise enda eest seista. Siiski ei meeldi mulle see pseudonüüm, mis võib tähendada "Hirmsat" või "Julma".

Pärast Liidust emigreerumist kiitis üks tuttav: "Tegite julge sammu!" Vastasin, et samm polnud niipalju julge kui meeleheitlik. Minu põgenemine polnud poliitiline, vaid maleline akt. Iseasi, et see muutus maailma silmis poliitiliseks.

Paljud on kiitnud teie stiili, seda on nimetatud küll kartmatuks, küll kompromissituks, küll igas käigus tõde otsivaks...
Maletaja stiil sõltub tema iseloomust. Õnnetu on see, kes mängib teisiti, kui iseloom käsib. Kui võitsin oma esimese Liidu meistritiitli, võisin tunnistada üksnes seda, et mul oli õnne ja et mängisin hästi kaitses. Selline enesehinnang ei rahuldanud mind. Olen loomult avatud inimene, alati valmis oma seisukohta ette tooma, mitte end kaitsma. Niisiis hakkasin ümber õppima, stiili muutma.

Usun, et see õnnestus, ehkki ka edaspidi tuli mul kaitse paremini välja kui rünnak. Tunnistan ka, et strateegias olen nõrgem kui taktikas.

1973. aastal jagasite Leningradi tsoonidevahelisel turniiril esikohta Karpoviga, pärast mida võitsite matšides nii Meckingit kui Petrosjani ning ees seisis pretendentide finaal Karpoviga. Kasparov kirjutab oma raamatus: "Nimelt sel hetkel alustati Kortšnoile ajujahti." Miks? Mis juhtus?
Nõukogude Liit oli äsja ilma jäänud maailmameistritiitlist, see kuulus nüüd Fische­rile. Püstitati küsimus: kes suudaks Fische­rile järgmises matšis vastu seista? Mina olin Karpovist 20 aastat vanem ja pärit intelligentsi hulgast, Karpov seevastu töölisperekonnast. Lisaks oli ta sajaprotsendiline venelane, mina mitte. Liiati oli ta plekitu patrioot, minul aga olid juba patukesed kirjas. Näiteks olin pressis avaldanud arvamust, et Fischerit ei võida keegi.

Ühesõnaga, võimude valik langes Karpovile. Talle loodi kõik tingimused, teda asus abistama enamik suuri - Botvinnik, Petrosjan, Tal, Geller, Furman, Averbahh jt.

Ja teie jäite üksi, teile ei pakkunud oma abi keegi?
Ei, miks - Keres pakkus ja Bronstein pakkus. Aga ma ei söandanud Kerese abi vastu võtta. Olin tema vastu rohkem partiisid kaotanud kui võitnud. Pelgasin, et ta hakkab meie koostöös liialt domineerima. Kahju muidugi, aga nii see oli.

Kas võib selles olukorras näha analoogiat aastatetaguse ajaga, kui Kerese asemel hakkas poliitiline võim maailmameistri kandidaadina eelistama Botvinnikut?
Loomulikult! Ma ei väida, et Keres kaotas siis Botvinnikule meelega, ei, kuid ta oli asetatud olukorda, kus oli võimatu täie jõuga mängida. Hiljem, kui Botvinnik oli juba maailmameister, võitis Keres teda, nagu tahtis.

Tahate öelda, et malet ei mängita vaakumis, vaid konkreetsetes tingimustes ning tingimusi saab vormida?
Just. Täpselt nagu 1953ndal valiti Botvinnikule vastaseks Smõslov ning Keresel tuli viimasele pretendentide turniiri otsustavas partiis kaotada. See pole väljamõeldis, sellest kirjutab Kasparov.

Petrosjan ja Geller ­reetsid Kerese

Mis juhtus Keresega 1962. aastal Curaçao pretendentide turniiril, kui tal jäi esikohast ning seega MM-tiitlimatšist puudu ainult pool punkti? Kui ta - olles lõppmängude üks suuremaid meistreid ning võitnud Benkö vastu kolm eelmist partiid - kaotas talle eelviimases voorus viigilise lõppmängu?
See oli vist ainus kord, kus võim ei sekkunud viie nõukogude mängija omavahelisse konkurentsi. Seekord pani intriigi püsti isiklikult Petrosjan ning teda aitas sõber Geller.
Keres oli tark inimene, aga kaval ta polnud, asjata läks ta nende õnge. Lepiti kokku, et kolmik teeb omavahelistes partiides viigid. Mind ja Tali sellesse kombinatsiooni ei kaasatud. Lõppude lõpuks veeti aga Kerest alt.
Mainitud partiis aitas Benkö võidule Petrosjani-Gelleri öine analüüs. Abistati ärahüpanud ungarlast, formaalset sotsialismileeri vaenlast! Aga mida muud oli Petrosjani-suguselt oodatagi?

1976. aastal organiseeriti N Liidu suurmeistrite avalik kiri teie vastu. Alla kirjutamast keeldusid Botvinnik, Bronstein, Gulko ja Spasski, Kerest tolleks ajaks enam ei olnud. Kas Botvinnik oli tõesti teile nii suur sõber?
Botvinnik oli ammu võtnud endale kõigist kõrgemal seisva patriarhi rolli, tegi, mis heaks arvas. Malest juba loobunud, sai ta ometi endiselt riiklikku stipendiumi. Kuidas nii, imestati. Teate, mis Botvinnik vastas? "Minu stipendiumi kinnitas Stalin," vastas ta. Muide, Botvinnikul oli omapärane huumorimeel. Kunagi heitis ta Kasparovile ette, miks see võttis ema perekonnanime ning loobus isa omast, mis oli Vainštein. "Mina jäin isa perekonnanime juurde," ütles ta. "Ja mis oli teie ema perekonnanimi?" küsiti. "Rabinovitš," vastas Botvinnik.

Siin Eestis olime ilmselt nii kõva peaga, et ei mõistnud, keda tuleb sõimata ja keda kiita. 1975. aastal avaldas Eesti Raamat Kerese ja Nei teose neljast suurmeistrist - üks hullem kui teine. Fischer oli välisvaenlane, Spasski oli paha, kuna oli kaotanud vaenlasele, teie olite sisevaenlane ning Larsen oli lihtsalt nenaš.
Samal 1975. aastal kutsusid eestlased mind rahvusvahelisele Tallinna turniirile. Mul keelati siia tulla! 1977. aastal, pärast matšivõitu Polugajevski üle, sain ootamatult postipaki Eestist. Selles oli raamat "4x25", lähetajaks Tartu ülikooli õppejõud, dissident Jüri Kukk.

Öelge veel, et jumalat pole olemas!

1976. aastal jäite lõplikult Läände. Teid vaikiti N Liidus maha inimesena ning ennustati teile kadu kui maletajale. Kuidas aga läks viimases punktis tegelikult?
Pärast Läände jäämist sain telegrammi Fischerilt. Ta kirjutas: "Õnnitlen õige käigu puhul!" Olen kiriklikult ristitud, kuid et sa oled usklik, seda N Liidus muidugi öelda ei saanud. Teate, inimene, kes mind tegelikult N Liidust välja ajas, oli Petrosjan, tagakiusamiste peaorganisaator. Pärast Läände jäämist tuli mul aga esimene pretendentide matš mängida just tema vastu. Objektiivselt võttes pidi ta sel hetkel minust tugevam olema, kuid ta kaotas. Tuli uus MM-tsükkel - ja jälle tuli esimeses matšis vastu seesama Petrosjan! Võitsin selgi korral. No öelge veel, et jumalat pole olemas!

Fischer ei tulnudki MM-tiitlit kaitsma ning Karpov sai 1975. aastal mänguta maailmameistriks. Seda tiitlit kaitsta tuli tal 1978. aastal teie, pahategija vastu. Mis juhtus kauges Bagios, kui olite kaotusseisu 2:5 pööranud nõukogulaste hirmuks 5:5 viigiks?
Karpov võttis aja maha ning valmistus selleks, et kaotuse korral mitte Nõukogude Liitu naasta. Vahendaja kaudu laskis ta endale juba osta 80 000 dollari eest villa USAsse. Tema tookordne abiline Tal aga tunnistas mulle hiljem, et kartis tõeliselt: mind oleks võidud võidu korral lihtsalt füüsiliselt hävitada! Karpovil oli Filipiinidel 14-liikmeline meeskond. Aga kolm aastat hiljem uuel matšil Meranos oli tal abilisi juba 43, pluss saatkonna inimesed, ühtekokku 70 inimest.

Meranos mängisite olukorras, kus teie naine ja poeg olid N Liidus pantvangideks, poeg pandi koguni reaalselt vangi. Igale loojale aitab vähemastki, et häiritud saada. Pärast Merano kaotust lubasite, et enam iial ei mängi Karpoviga matši.
Lubasin - ega mänginudki. Kuigi, võitnud juba järgmises MM-tsüklis kõigepealt Portischi, sain teisena vastu Kasparovi. Võitnuks ma ka teda, olnuks jälle vastas Karpov. Sel ajal algas nõukogulaste uus ajujaht, seekord Kasparovi vastu. Mingil hetkel oli ta diskvalifitseerimise läbi juba matši kaotanud. Protesteerisin! No kuulge, olgu ma milline tahes, niisugust "võitu" ei võta ma iial vastu. Mängisime, mina kaotasin.
Karpovist kokkuvõtteks. Mul on raske austada inimest, kes enne matši Kasparoviga lubas maksta kümneid tuhandeid dollareid inimestele, kes talle tooksid Kasparovi ettevalmistusmaterjali. Nüüd, kus see fakt on saanud teatavaks, ootaks, et Karpov vabandab. No jäämegi ootama! Ta võtab seda kui loomulikku, talle lubatut. Mis meenutab kangesti Botvinniku öeldut: mul vedas elus, et see, mis oli vajalik mulle, langes kokku sellega, mis oli vajalik ühiskonnale.

Meranos juhtunu teemadel kirjutas Tim Rice muusikali "Chess". Mida ütlete selle süžee kohta?
Rice ise ja hilisemad peaosatäitjad olid muide matšil Meranos, saadeski sellest inspiratsiooni. Kui hiljem küsiti teose kohta minu arvamust, ütlesin, et mulle miskipärast ei meeldi see, et kangelane pöördub lõpuks tagasi N Liitu.

Pärast Meranot langesite te ­lausa rahvusvahelise boikoti alla.
Aastatel 1977 kuni 1983 jäin ilma 43 rahvusvahelisest suurturniirist. Sinna, kuhu saabusid Nõukogude maletajad, mind ei kutsutud, ei juletud kutsuda.

Mängite suurturniiridel tänaseni, aeg-ajalt neid võites. Selles eas ei ole vist keegi suurtest nii edukas olnud?
Pikaealise võimekuse etaloniks on peetud Laskerit. Kuid tema mängis karjääri jooksul umbes 700 partiid, mina 5000. Mul pole males enam suuri ambitsioone. Turniiridel vahelduvad head partiid halbadega, aga nii oli see ka vanal Laskeril. Tuleb leppida. Hea on see, et Läände jäädes pikendasin mitte ainult oma malekarjääri, vaid ka eluiga. Venemaal elab mees keskmiselt 60 aastat. Aga mina olen 76!

Mida arvate malekompuutritest, mis võidavad juba maailmameistreid?
Suhtun neisse eitavalt. Minu male on inimestevaheline male.

Eestlasi on igavesti vaevanud küsimus: kas Keres oleks võinud tulla maailmameistriks?
Olen alati vastanud: jah, kindlasti. Juhul, kui tal 1944. aastal oleks õnnestunud põgeneda Läände.

Tagasivaates: missuguseks jäi teie võitude-kaotuste bilanss kõige suurematega?
Botvinniku, Fischeri ja Petrosjaniga jäime viiki, Keresega olin suures miinuses, Karpovi ja Smõsloviga mitte nii suures, aga hoopis halb on seis Kasparoviga, keda olen võitnud ainult korra. Tali vastu jäin eduseisu 13:3.

Nüüd kohustuslik publikuküsimus: kes on kõige aegade suurim?
Selline ringküsitlus on suurmeistrite hulgas tehtud. Minu vastus oli: Kasparov. Ent ülejäänute suurel enamikul - Fischer.

Kasparov, kui oli saavutanud males kõik, jättis male ning siirdus poliitikasse. Võib ta sealgi olla edukas?
Jääksin siin skeptiliseks.

Nõukogude Liiduga pidasite te pikaajalist sõda. Kuidas on suhted Venemaaga?
Venemaale saabusin ma esimest korda tagasi 1992. aastal. Mind võeti vastu hästi, kuid kuidagi vabandava moega. Nagu oleks tuntud süümepiinu, et poldud rasketel aegadel mind toetatud.

Teie Elo on hetkel korralik 2611. Kohe sõidate mängima Pühajärve turniirile, kus enamikus asuvad laua taha tavalised patserid. Kas lähete sinna võitma või veetma aega meeldivas seltskonnas?
Tahan näidata noorematele, et minult võib veel midagi õppida.

Kortšnoist ja tema vastastest

Kõige järele otsustades on ta jäänud samasuguseks, nagu oli – teravalt inimesi hindavaks, leppimatuks nende suhtes, kellega tal minevikus ühist keelt polnud, alati konflikte otsivaks, otsekui leides just neist tuge oma võitlusvaimule, omadus, mille poolest ta nii eredalt erineb paljudest teistest. Professor Rudolf Zagainov, Kortšnoi abiline 1974. aasta matšil Karpoviga
*
Sügavasti austatud Leonid Iljitš! Mul on rõõm Teile ette ­kanda, et ülesanne on täidetud. On saavutatud järjekordne võit male MM-matšis, milles ma kaitsesin maailmameistri tiitlit. Keerulistes võistlustingimustes maletrooni pärast mina, aga samuti ka kõik Nõukogude delegatsiooni liikmed, tundsime Teie pidevat tuge, armastatud kodumaa hoolt ja tähelepanu, mille eest avaldame NLKP KK-le, Nõukogude valitsusele ning isiklikult Teile, Leonid Iljitš, südamest tulevat tänu ning pojalikku lugupidamist. Maailmameister Anatoli Karpov (fotol) Pärast 1981. aasta matšivõitu Kortšnoi üle
*
Viktor Kortšnoi on tänapäeval kahtlemata üks omapärasema mängustiiliga suurmeister mitte ainult Nõukogude Liidus, vaid kogu maailmas. Kaugel sellest, et pimesi uskuda dogmaatilisi tõdesid, püüab Kortšnoi igas seisus oma isikupärase mängumaneeri rakendamise poole, mis sugugi alati ei ühti tavaliste üldiste tõekspidamistega. Lisaks [–] iseloomustab Kortšnoi mängu veel tohutu võitlustahe, püüe ületada vastast igas seisus ja iga hinna eest. Säärase vastasega on aga väga raske mängida... Paul Keres. Teosest “4x25”, 1975
*
Kortšnoi võitlus – see on üksikisiku võitlus halastamatu vägivalla vastu, mida levitatakse üle ilma ning mis saatuse irve tõttu oli koonduslaagrite piinakambritest kolinud Bagios üle malelauale. Vladimir Bukovski eessõnast Viktor Kortšnoi raamatule “Antimale”, 1980
*
Karpovil vedas ajaloolises mõttes tohutult, et mitmete aastate jooksul oli tema vastaseks Kortšnoi – “isamaa mahasalgaja”, “reetur”, “äraandja”, “ülejooksik”, milliste epiteetidega õnnistas pärast Läände jäämist teda nõukogude press [–] Võidud Bagios ja Meranos lõid Karpovile ühiskonnas erilise oreooli, lubades tal esineda mitte ainult maailmameistrina, vaid ka nõukogude süsteemi sümbolina. Garri Kasparov teoses “Limiteerimata matš”, 1989