Vive Tolli juubelinäitused

Mai Levin võtab kokku eesti graafika grand old lady loomingu.

Vive Tolli graafikanäitus

“Maa on täis leidmist”

Tallinna Kunstihoone galeriis ja raamatuillustratsioonide väljapanek Eesti Lastekirjanduse Keskuses, mõlemad avatud 31. juulini.

Vive Tolli 80. sünnipäeva tähistaval näitusel kunstihoone galeriis on üks joonistus ja 42 estampi, s.o umbes 1/8 tema estambiloomingust. Niisiis, küllaltki väike, ent kunstniku poolt hoolikalt tehtud valik, mis annab läbilõike tema rikkalikust ja mitmekesisest loomingust peaaegu läbi poolsajandi. Nõudlik autor on tunnistanud, et valikus ei ole ühtki tööd, mis talle enesele ei meeldiks. Nende arvates, kes tema loomingut tunnevad, võinuks väljapanek olla mitu korda suurem: on ju tegu Kristjan Raua ja Eerik Haameri klassi meistriga.

Ent loomulikult on huvitav näha, mida too meister hetkel ise eriti hindab. Tõmmiste kvaliteet on, muidugi, suurepärane. Nagu kunstnikel reeglina, nii on ka Tolli valikus raskuspunkt siiski viimase 10–15 aasta loomingul, kusjuures seitse tööd kannavad käesoleva aasta numbrit: lehtedepaarid “Lohutussõnad” I ja II ,”Lõpetamata romanss” ja “Vesikaar” (söövitus, kõrgtrükk) ning kolm kollaaži, milles on kasutatud varasemaid väikseid estampe. Need on, nagu autor oma viimase aja loomingu kohta ütleb, “eneseväljenduslikud”, neis kajastuvad mõtisklused oma juurtest ja tänasest päevast ning neis avalduvat vaimuvärskust ja töövõimet saab ainult imetleda.

Tema loojapositsiooni, nii senist kui ka praegust, iseloomustab hästi näituse nimetus “Maa on täis leidmist”, mille ta laenas tänavu samuti 80aastaseks saanud Ellen Niidu esikkogult. Viimase illustreerimine (1960) oli üks Tolli varasemaid raamatugraafilisi töid. Mõne aasta pärast sündis nende koostöös üks 1960ndate menukamaid lasteraamatuid – “Pille-Riini lood” (1963), millele tehtud värvilisi joonistusi, nagu tema teistegi illustratsioonide originaale, võib praegu näha Eesti Lastekirjanduse Keskuses Pikk 73.

Vive Tolli erilisest tundlikkusest kirjanduse suhtes, olgu tegemist poeesia, proosa või folklooriga, kirjutas põhjalikult Boriss Bernštein 1978. aastal Moskvas ilmunud monograafias. Marie Under ja Debora Vaarandi, Friedebert Tuglas ning Jaan Kross, August Jakobsoni rahvajutud ning August Annisti lugulaulud jne leidsid temas vastuvõtliku ja loova tõlgitseja. Vaarandi, kes on kirjutanud Kristjan Raua loomingust inspireeritud luuletsükli, on tunnetanud ka Tolli graafilistesse kujunditesse kätketud poeesiat ning pühendanud talle luuletuse “Järv linna kohal” (samanimeline gravüür “järvede-sarjast” valmis 1967).

Luuletust vääriksid paljud Tolli tööd – nii kujutavad kui ka abstraktsed. Abstraktses laadis pole ta produtseerinud sadade meetrite viisi tapeeti, mida tänapäeva kunstis pahatihti juhtub, vaid iga tema töö on omaette tervik oma sõnumiga, oma poeetilise tähendusega, mille juurde meid delikaatselt suunab autori antud nimetus.

Tolli on abstraktses laadis, nagu enamasti kujutavaski, sümbolist, nagu oli, näiteks Herman Talvik; see kuidagi sobib ühele põhjamaa kunstnikule. Sellesarnaseid mõtteid tekitab näitusel iseäranis “mustade lehtede” rida “Kaudsest ülestunnistusest” (2001, söövitus, metsotinto, kõrgtrükk, chine-collé) “196 palveni” (1997, söövitus, metsotinto, kõrgtrükk).Kujundite diskreetsus ja seda lummavam helendus sügavmustadel taustadel, värvilised jaapani paberi tükikesed niisama diskreetselt ja seda elegantsemalt mustast pinnast raskusevaimu peletamas – kogu see tehniline rafineeritus võib mõjuda n-ö formalistlikult. Vive Tolli puhul on varemgi just teostuse peenust üle rõhutatud, kuid see on siiski vaid oskusi peegeldav osa kunstilise visiooni kui terviku peenusest.

Tolli kunstilise mõtte seesmine peenus, seesmine graatsia on püsinud kogu loomingu vältel, välistades stiilist väljalangemist, ent takistamata stiilil muutumast. Seda Tolli püsivat-muutuvat palet demonstreerib ilmekalt kõnesolev ekspositsioon, kus on kõrvuti abstraktne “Nägemus NU” (1996/97, söövitus, metsotinto, chine-collé) ning antiigitsitaatidega Kreeka kaarti meenutav “Teodorakise laulud” (1970, söövitus) jne. Varasemad lehed 1960. aastate algupoolest, tema tõusmise ajast eesti graafikute esiritta, kõlavad selles väljapanekus täisväärtuslikena kaasa. 1960. aasta krestomaatilist lehte “Saaremaa mehed” (“Saaremaa ­kalurid”, söövitus) näed selles kontekstis otsekui esimest korda, maaliline reservaaž mõjub hämmastavalt mahlakalt ja vormikindlalt. Kõrval rippuv veduutide nelik Tallinnast ja Ruhnult (1962–65, söövitus) koosneb proovitõmmistest. Oma loomingut viimasel ajal kriitiliselt läbi vaadanud Tollile on sageli just proovitõmmised tundunud värskematena ja tänasele pilgule enam ütlevatena: need esitavad töid staadiumis, mille kallal võis edasi töötada, ent mida oleks võinud ka lõplikuna käsitada.

Vive Tolliga traditsiooniliselt seostatavat folklooriainest ­esindavad galeriis “November. Hingede aegu” (1968), Marie Underi ballaadist “Porkuni preili” inspireeritud “Järve haud” (1967) ja “Kotermann” (1982). Pole kunstnikule Kristjan Raua aastapreemia toonud sarja “Aastaajad” (1977) ega paljusid teisi töid sellest valdkonnast. Osalt on põhjus piiratud näituseruumis, osalt just senise retseptsiooni rutiinsuses. Kuid see aines on küllaldaselt esil näitusel Pikal tänaval, kus on väljas illustratsioonid muinasjuturaamatule “Mees, kes teadis ussisõnu” (1977, värviline pliiats), mis tõid autorile lisaks Kr. Raua preemiale ka “Kuldõuna” Bratislava rahvusvaheliselt lasteraamatuillustratsioonide biennaalilt, ning illustratsioonid Annisti lugulauludele “Lauluema Mari” (1966), “Karske Pireta, maheda Mareta ja mehetapja Maie lood” (1970) ja “Udres-Kudres, Päeva poeg” (1990, kõik söövitus), millest esimesed põhjustasid tema valimise Soome “Kalevala” Seltsi liikmeks 1972. Kuigi trükis need illustratsioonid mõndagi oma väljendusjõust kaotasid, oli nende raamatute ilmumine Eesti kultuurielus oodatud ja vääriliselt hinnatud sündmus; needki tõid kunstnikule nii rahvusvahelisi kui ka üleliidulisi diplomeid.

Kokkupuutumisi Annistiga tema poeemide illustreerimisel on Tolli enda jaoks väga tähtsaks pidanud; kummagi rahvaluuletõlgitsus oli uudne ja etapilise tähendusega ning väärib tõsist uurimist.

Kunstniku mitmekülgsusest annab aga tunnistust seegi, et umbes samal ajal Annisti-illustratsioonidega valmisid kujundused Lewis Carrolli raamatule “Alice imedemaal” (värviline kriit) ja P. L. Traversi “Mary Poppinsile” (sulejoonistus; mõlemad 1971).Erinevalt Rein Loodusest arvan, et need on üpris “inglispärased” kujundused ning iseäranis “Mary Poppinsi” illustratsioonide lendlev graatsiline joon pani mõtlema, et Vive Tolli stiililises väljapeetuses on üldse midagi inglaslikku; kust ta selle on võtnud , ei tea.

Tolli kujundatud poolesajast raamatust on seni viimane Saalomoni “Laulude laul” Vello Salo tõlkes (2007), millele suurepäraselt sobib “egiptuse stiilis” värvipliiatsijoonistuste vahetu ja õilis lihtsus.