Volgasid, maasikaid, ämbreid ja panne jahtides
90ndate algul tähendas Jazzkaare korraldustiim ühte inimest ja oligi kõik. Üks laud Raadiomajas, pool kabinetti. Alles neli-viis aastat tagasi tekkis üks toake ja paarikümne esinejaga rahvusvahelist festivali korraldati juba 12lt ruutmeetrilt. Nüüd on aastaringseks kasvanud kontserdisarja paar aastat juhitud kolme töötajaga kahest pisikesest toast.
Igal kevadel koguneb mitmekümnest noorest koosnev vabatahtlike kamp, seekord umbes 40 naist ja 20 meest, milles isegi seitse aastat osalesin, järjekord on ukse taga. Kahe kausitäie kartulisalati eest päevas, seltskonna, pulli, pidude ja loomulikult suurepärase võimaluse pärast tasuta kontserte näha on nad valmis bändisaatjateks olema, pileteid kontrollima, söögivärki korraldama. Rahvas püsib suures osas aastaid sama, isegi kui sotsiaalne positsioon ja amet muutub. Transapoiste seast on muuseas läbi käinud uudisteagentuuri müügimänedžer, telefonifirma brändijuht, ministri nõunik ja muid huvitavaid tegelasi.
Ootamatusi sajab kaela iga minut: nädal tagasi selgus, et ilmaõuduste tõttu on kiirlaevade sõidugraafik edasi lükatud - see lõi poolte bändide Eestisse transportimise plaanid jälle sassi. Allpool tuleb juttu murdosast aastate jooksul ette tulnud üllatustest. Kui selle kõigega on hakkama saadud, siis võib arvata, et sel aastal saadakse ka.
***
Jatsustaarid ei ole tavaliselt nii pompöössete nõudmistega nagu rokimehed. 90ndate algul oli aga küll võimatu pakkuda neile ka maasikaid või Ida-India kööki, mida mõned artistid tahtsid.
Ühtteist huvitavat, mida Jazzkaare külalised palunud on:
- Take 6 nõudis enda kuivatamiseks ilmtingimata just musta värvi käterätte - selgus, et Eestis selliseid asju lihtsalt ei ole! Lõpuks soostusid nad siiski ka tumesinistega.
- Taani noored muusikud olid veendunud, et Eestis tuleks Volgaga ringi sõita. 1999 oli Volgat taksode seast juba keeruline leida, lõpuks siiski õnnestus tänaval üks kinni pidada. Taanlased sõitsid päris mitu ringi lihtsalt mööda linna ja läksid rõõmust pööraseks.
- India muusik Trilok Gurtu tahtis ämbrit. Otsiti talle suvaline plastmassist ämber - ei kõlvanud. Ei taha ta mitte niisama ämbrit vaid plekist ja korralikku. Festivali tiimist joosti siis poodi, toodi uus ämber - see lasi vett läbi. Toodi järgmine - jälle lasi läbi. Lõpuks läks tiimiliige poodi ja proovis kõik ämbrid läbi - ja absoluutselt kõik tilkusid! Ja nii siis juhtuski, et Trilok Gurtu kasutas heliefektide tegemiseks suurel laval Sakala keskuse koristaja vana kooli plekkämbrit.
- Saksa sõjaväeorkester kasutas muusika tegemiseks mitut sorti köögiriistu. Pann oli aga reisi peal katki läinud. Tallinna Kaubamajas sisseoste tegevad Eesti koduperenaised vaatasid üsna pika pilguga, kuidas Saksa sõjaväelased järjest kõik pannid läbi koputasid ja hoolega kuulatasid.
- Ka sel aastal festivali külastavalt Jan Garbarekil on selline nõudmine, et samal päeval samas toas ükski muu kontsert toimuda ei tohi! Siis on kontserdisaali aura ainult tema päralt ja teiste mõju ei segune.
- Norra bändidel Datafonil ja Krøytil olid nii spetsiifilised pillid ja kastide viisi arvuteid, et pool kraami ei mahtunud lennuki peale lihtsalt ära. Lõpuks panid kaks bändi pillid ühte kappi - ja tegid kontserdi koos.
* * *
- Real Group pidi Eestisse laevaga tulema, piletid Estonia peale olid lausa kinni pandud. Estonia oli aga põhja läinud ja bänd ei olnud mingil juhul nõus enam ühegi Eestisse suunduva laeva peale astuma. Lõpuks õnnestus nad siiski lennukiga Eestisse meelitada.
- Kui tehnikatiim hakkas esimest korda Kaarli kirikus kontserditehnikat üles panema, teatasid kirikutöötajad: "Meil on siin tavaliselt kuuseküünlad, kaks kohvimasinat ja kirikuvalgus ja siis lööb ka korgid välja..." Vahetult enne kontserti sattus üks linnavalitsuse ametnik kirikust mööda kõndima ja nägi hulka murelikke inimesi. Otsustas käed külge panna, organiseeris linna pealt generaatori ja kontsert sai päästetud.
- Legendaarne DJ Gilles Peterson käis Eestis juba 1995. Üllatusena selgus, et ta ei olnudki Inglise kodanik, vaid hoopis Pakistani passiga. Piiri peal oli veidi seletamist... Veel on ette tulnud, et Leetu bussiga edasi sõitma pidanud artistidele on unustatud Läti transiitviisa teha, või siis lendama pidanud staaril on kartus väikelennukite ees ja ta tuleb viimasel hetkel bussi peale toppida.
- 2000. aasta festivalile tulnud bluesimees Chicago Beau tundis end õhtul enne kontserti üsna haiglasena: hääl oli kähe, külmetus võttis võimust. Rakendati Jazzkaare juhtivad jõud: Anne Erm ise tegi staarile massaaži, Vormsi Enn lisaks veel nõiatrikke juurde ja laulja saadigi viimaseks hetkeks lavakorda. Eelmises detsembris Linnahallis esinenud Take 6 ühel lauljal nii hästi ei läinud: toidumürgitus tuli peale alles laval. Mees ei andnud alla, võttis mikri lava taha kaasa, võttis ämbri ette ja öökimise vahedes laulis oma osad siiski ära.
- Kõige vähema eest on Jazzkaarele olnud nõus tulema Steve Lacy. 1992 hakkas Ermile Amsterdamis October Meetingul Steve Lacey silma. Erm astus ligi ja kutsus maailmakuulsa saksofonisti Tallinna pilli puhuma. "OK," arvas staar, "kui te mulle ainult karvamütsi ostaksite, siis ma küll tuleksin." Mees sai oma mütsi, sümboolse tasu ja tuligi!
Põnevamaid artiste selle aasta Jazzkaarel:
Mad Sheer Khan -
Araabia juurtega prantslane, kes nimetab oma kava "Jimmix", sest saab põhiinspiratsiooni Jimmi Hendrixilt, ja miksib seda veel trance'ga - kõlab piisavalt hullult? Kui väheks jäi, kuulake veel India ja Aafrika pillide nimesid, mida nad mängivad: dilruba, tanpura, djum-djum, karakabid.
25. aprillil kell 23 Sakala keskuse öölaval
Bobby Previte -
Lihtne ja hea virtuoosne trummar, kes neli aastat tagasi rahva hulluks ajas, on tagasi, seekord lisaks tavalisele trummikomplektile ka elektroonilisega. Maailma parima jazzbassisti Steve Swallow võttis ta ka jälle kaasa, põnevust lisab viiuliveidrik Mat Maneri.
24. aprillil kell 21 Sakala keskuse suures saalis
Peter Fessler -
Veidi Bobby McFerrinit meenutav sakslane skätib ja saadab ise ennast kitarril. Põhiliselt Brasiilia muusikat mängiv Fessler meelitab hääle- ja rütmimängudega.
22.04. kell 21 Vanalinnastuudio suures saalis
Richard Bona -
Helge ja rõõmsa muusikaelamuse otsijatele kõige kindlama peale minek. Aafrika meloodiad ja võluvad trillerdused toovad raudselt eelmise aasta publiku saali tagasi.
27. 04. kell 20.00 Sakala suures saalis
noJazz -
Muusikas igasugu reeglitest üleastumise armastajatele ilmselt parim pidu - lubatakse hullumeelset fusion-funk-latiino karnevali. Kohale tasub tulla neil, kes popi ja jatsu vahele mingeid piire ei tõmba: noJazzi hitt Candela näitab, et nad ise seda küll ei tee.
MELE PESTI
King Britt
– progressiivsemal osal inimkonnast on healoomuline jazziahastus juba täna hommikul. Selle sai eile öösel klubist Privé, kus müdistas oma viimase jazzi ja hip hop albumiga üks tantsumuusika tänastest geeniustest King Britt.
16.04 kell 22 Club Privé's
Koop
- otse Areeni Aasta Albumid 2003 positsioonilt number 16, otse Uppsalast ja koos lauljatar Yukimi Nagano ja bändiga tuleb Koop. Härrad Oscar Simonsson ja Magnus Zingmark, kes on suutnud värskelt kõlama panna sellise enesekindlaks mandunud zhanri nagu laundzhi-jazz. Helge nagu The Avalanches.
24.04 kell 23 Sakala keskuse öölaval
Victor Davies Group
– britt Victor Davies töötab maailma hetke kõige populaarsemale ja, vabandust, trendikamale jazzmuusika plaadifirmale Compost (omanikeks nu-jazz-biitnikud Jazzanova). Plaadil on tema muusika pehme maaliline folk-soul, aga Jazzkaare kontorile on singer-songwriter Davis lubanud, et “kontserdid kujunevad enamjaolt energiliseks ja tempokaks.”
25.04 kell 18 Sakala keskuse väike saal
SIIM NESTOR
