Egiptuse demograafiline väljakutse kui Eesti vastand
Demograafilised küsimused jäävad meil Eestis veel väga kauaks päevakajalisteks. Nii lõpetatakse ka käesolev aasta iibe negatiivse kogubilansiga, seda hoolimata sündimuse mõningasest kasvust. Juba kuueteistkümnendat aastat järjest. Probleem kui niisugune kätkeb endas hulga sotsiaal-poliitilisi, majanduslikke ning eetilisi aspekte.
Teisalt on aga maailmas palju riike, kus maadeldakse hoopis teistsuguste demograafiliste väljakutsetega. Üheks neist on Egiptuse Araabia Vabariik. Viimase igati muljetavaldavast territooriumist (1 001 400 ruutkilomeetrit) moodustab majandus-ja elutegevuseks sobilik asuala maksimaalselt ainult 4%, olles isegi väiksem Eesti Vabariigi üldpindalast. Sellele peavad ära mahtuma sisuliselt 80 miljonit egiptlast! Võrdluseks: 1920. a. oli Egiptuse rahvaarv 13, 2 miljonit; 1950. a. 20, 4 miljonit; 1970. a. 33, 3 miljonit. Seega on tegu lausa megaiibelise plahvatusega.
Kuni 15 aastased noored moodustavad vähemalt 34% maa koguelanikkonnast, seevastu 65 aastased ja vanemad seeniorid mitte üle 5%. Kuidas nähtus kui niisugune üleüldse siis tekkis? Teatavasti iseloomustab moslemiriike muuhulgas elanikkonna kiire juurdekasv, Egiptuses muutus see aga juba ammu ülitõsiseks sotsiaal-majanduslikuks ning sisepoliitiliseks mureks, kuna põllumajanduslik tootmine ja isegi toiduainete massiline importimine ei jõua juba aastakümneid kestvale nn baby-boomi´le lihtsalt järele.
Omal ajal loodeti, et koos rahvahariduse ja meditsiiniabi edenemisega hakkab aegamööda vähenema ka iive, kuid seda ei ole paraku juhtunud. Veelgi enam, nüüd suudavad näiteks maaarstid päästa üsna paljusid lapsi kindlast varajasest surmast, mis veel sõjaeelsetel aastatel oleks neile osaks saanud. Kuid eelkõige religioosselt fundeeritud tavainimeste eluvaateid ei ole kohalikud võimud suutnud vähemalt seni kardinaalselt mõjutada. Rahvastiku juurdekasv tegelikult kiirenes veelgi. Samuti ärgem unustagem, et ca 42% (sic!) riigi elanikest on ka käesoleval ajal kas osaliselt või täielikult kirjaoskamatud. Ja nii sünnibki igal aastal sisuliselt uus Eesti suurune lastearv juurde.
Üleasustuse masendavaid tagajärgi hoomab isegi veidi tähelepanelikum turist; Egiptuse sotsioloogid ja demograafid esitavad tihtipeale lausa uskumatutena näivaid arve: nii küündib Kairo vanalinna elanikkonna tihedus kohati 50.000 ühel ruutkilomeetril elava inimeseni. Mida teha? Tundub, et iidse Niilusemaa võimuritel ei ole paraku selget demograafpoliitilist kava ega tahet selle elluviimiseks. Vastava kampaania agitatsioon ei torka muide kusagil silma. Ilmselt loodetakse probleemi kuidagi iseeneslikule lahenemisele ja uuslinnade-asulate ehitamisele ning uue haritava maa kõrbelt juurdevõitmisele. Seda enam, et on šanss mõnevõrra tõhustada turisminduse arendamist ja kõrgete naftaekspordi tulude arvel jätkata vaestele müüdavate põhiliste toiduainete subsideerimist. Teisalt -- lõputult ei saa säärane poliitika ikkagi kesta.
