Nende infoküllaste kaadrite vahele pikitakse pildikesi Al Gore'ist lennujaamades, hotellides, taksos ja ise roolis, teel punktist A punkti B, veenmaks inimesi enda usku astuma. Sest kui piisavalt suur hulk kodanikke üle maailma on kuulda saanud sellest, et liustikud sulavad, Gröönimaa sulab, põhja- ja lõunapoolus sulab, orkaanid ja taifuunid ägenevad, veetase tõuseb drastiliselt, nii et miljonid inimesed vajavad päästmist ja varjupaika, ja see kõik on hirmsa kiirusega kasvava inimpopulatsiooni süü, kes tahab hästi elada ning põletab energia saamiseks ära megakogustes fossiilseid kütuseid, mistõttu paiskub atmosfääri megakogustes CO2, mis omakorda põhjustab kliima soojenemist - vat siis ehk kasvab ka surve muutusteks. (Tore on siiski näha, et Al Gore tunnistab, et Ameerika on CO2 õhkupaiskamises esikohal, edestades kõvasti Venemaad, Euroopa Liitu ja Jaapanit. Kuid see on meie kõigi moraalne kohus pärandada elamiskõlbulik emake Maa ka oma lastele, toonitab ta.)

Niisuguses poolhüsteerilises propagandistlikus helistikus kõlab Al Gore'i võimendatud gospel, mis parema kohalejõudmise nimel on vahepeal rüütatud ka multifilmi vormi. Loengus ja vahekaadrites kostab vaid Gore'i hääl, ühtegi skeptikut eetrisse ei lasta. (Kel vähegi viitsimist, leiab internetiavarustest tohutult kriitilisi diskussioone ja saab oma seisukoha kujundada.)

Tänu filmile on Al Gore'i sõnumi ulatus tohutult kasvanud (kinolevi, dvd-levi, televisioon). Kes pole kliimahüsteeriaga tuttav, leiab siit hulganisti "fakte", millest osa näiteks Inglismaal kohtu poolt juba ümber lükati. Õpetajad, kes seda lastele siiski näidata tahavad, peavad juurde jutustama, et ühegi jääkaru uppumisel ega korallrahu hävimisel, Tšaadi järve kuivamisel ega Kilimandžaaro lumemütsi sulamisel pole tõestatud seost kliima soojenemisega.