Olümpia hind – 500 000 000 000 krooni
Miljardeid dollareid neelav suurüritus on võõrustajarahvale alati uhke rõõmupidu. Kui see aga kord läbi saab, võib tulla karm reaalsus: korraldajariik leiab end hiigelvõlgades, mida maksumaksjad peavad aastakümneid tasuma.
Hiina on suur ja võimas riik, mis Pekingi olümpiamängudelt kokku ei hoia. See pole koht raha lugemiseks, vähemalt mitte hiinlaste jaoks. Nad tahavad teha suurelt ja korralikult, et näidata oma majandusedu ja avatust.
Peking võõrustab maailma seni kalleimat spordiüritust. Kui palju hiinlased olümpiasse raha matavad, pole lõpuni selge. Raha arvestus käib miljardites. Ja muidugi mitte eurodes ega dollarites, vaid jüaanides.
Viieaastane olümpiaeelne rajatiste ehitamise eelarve küündis 141 miljardi jüaanini ehk 207 miljardi kroonini. Kuid transpordiühenduste ehitus nõudis veel 63 miljardit jüaani (92 miljardit krooni) ning lisaks tuli ehitada satelliitlinnad 5 miljardi jüaani (7,3 miljardi krooni) eest. Summad kokku liites saame 212 miljardit jüaani, kuid räägitud on ka mängude eelarvenumbrist 280 miljardit jüaani (408,8 miljardit krooni). See on viis korda rohkem kui Eesti riigi tänavune eelarve.
Ent sellestki summast on veel mitmed suured investeeringud välja jäetud. Näiteks 67 miljardi jüaanine (97,8 miljardi kroonine) rahapaigutus Qingdao sadamasse, kus toimub olümpia purjeregatt.
Peking on viimased aastad olnud üks suur ehitustanner. Kokku püstitasid hiinlased olümpia tarvis 31 suurt rajatist, teiste hulgas hiiglaslikku linnupesa meenutava rahvusstaadioni, sisehalli, veekeskuse jpm. Lisaks renoveerisid nad 6 spordikeskust ja 59 treeningkeskust. Suuremate rajatiste ehituseks kaasati konkursi korras 17,4 miljardit jüaani finantsinvestoritelt, kes olid huvitatud nende enda omandusse saamisest pärast olümpiat. Sponsoritena on kaasatud gigandid General Electric ja Eastman Kodak. Olümpialastele ehitati mitu tuhat uut korterit, mis pärast mänge kaubaks lähevad.
Põhjalikult uuenes ka Pekingi transpordisüsteem. Selleks koostati tegelikult perioodi 2006-2011 hõlmav megaplaan (hind 500 miljardit dollarit ehk 5 triljonit krooni!), mis on rohkem kui lihtsalt olümpia ettevalmistus.
Raha läheb isegi rajatistesse, mis pole otseselt olümpiaga seotud. Nii näiteks saab Hôhhoti linn uue lennujaama ja kiirtee Pekingisse. Igaks juhuks.
Et õdusalt vastu võtta umbes kolm miljonit augustikülalist, ehitati rekordkiirusel, vaid mõne kuuga päris uus lennujaam. Või kui täpsem olla, siis "kõigest" umbes 240 jalgpalliväljaku suurune Terminal 3. Miljardid voolavad ka teistesse lennujaamadesse, raud- ja maanteedesse, isegi energiatootmisse. Spetsiaalselt olümpiaks ehitati välja Pekingit ümbritsev kiirteede võrgustik, et võimaldada kiiret liikumist ühest olümpiarajatisest teise. Linna metroo läbilaskevõimet suurendati kaks korda, ehitades juurde seitse liini.
Raha ei kühveldata Hiinas mitte ainult betooni, vaid ka mugavustehnoloogiasse. Spetsiaalsed lennujaamarongid varustatakse videoekraanidega, metroodesse viiakse mobiililevi. Omaette investeeringuks võib pidada ka pekinglaste "plats puhtaks" kampaaniat, mille käigus eemaldatakse eri-liikluskorraga Pekingi tänavatelt mängude ajaks umbes 45 protsenti igapäevasest autoliiklusest. Ja kui vaja, on linnavõimud valmis isegi kemikaalide abil linna kohalt vihmapilvi laiali ajama!
Ometi ei loobi hiinlased raha umbropsu siia-sinna. Nad väidavad, et on üsna palju õppinud kreeklastelt, kes korraldasid neli aastat tagasi küll olümpia sünnimaale naasmisele kohaselt säravad, kuid kreeklaste jaoks majanduslikult väga rasked mängud. Mõistagi olid needki toona ajaloo kalleimad - eelarve küündis seitsme miljardi euroni (110 miljardi kroonini). Kuid Kreeka pole Hiina. Hiinast võrreldamatult väiksema riigi eelarve viisid mängud hoobilt 5,3 protsendiga defitsiiti, ning seepärast sai Kreeka ka Euroopa Liidult peapesu.
Vahepeal tekkis kartus, et Kreeka riigivõlg küündib 100 protsendini riigi sisemajanduse kogutoodangust! Mitte et kreeklased oleksid mängudega ilmtingimata liiga suure suutäie võtnud. Nad panid mööda hoopis sellega, et ei näinud eelarves ette mitmeid mängudega seotud kaudseid kulusid - sotsiaalsed kulud, lepingutega seotud lisakulud, kulud plaanitust keerulisemaks osutunud logistikale jne. Kreeklaste hulgas on neid, kes siiani kiruvad riigi taotlust mängud korraldada. Kuid enamik riigi elanikke tunneb mängude üle uhkust.
Üheks kõige olulisemaks küsimuseks on viimastel mängudel kujunenud turvalisus. Juba kreeklased said neli aastat tagasi kõva õppetunni, kui nende turvaeelarve kolmekordistus esialgsega võrreldes. Põhjuseks terrorirünnakud USA-le 2001. aastal.
Ja ometi oli kreeklastelgi, kelle vigadest õppida. Ajaloo ühed majanduslikult halvimad olümpiamängud peeti maha 1976. aastal Kanadas Montréalis. Kanadalased - täpsemini suitsetajad, kes maksavad pakilt 17 protsenti aktsiisi - tasuvad 32 aastat tagasi peetud olümpiamängude võlgu siiamaani. Võlakoormat hoiavad üleval kulutused, mida provints on sunnitud tegema olümpiarajatistele, mis pole leidnud uut omanikku ega efektiivset kasutust. Ainuüksi intressikulud küündisid juba mitu aastat tagasi üle miljardi dollari.
Hõisata pole ka austraallastel, kes korraldasid suvemängud 2000. aastal. Kümme aastat taovad sealsed maksumaksjad kinni 32 miljoni dollari suurust "auku".
Viimastel kümnenditel pole ühedki mängud lõppkokkuvõttes plussi jäänud. Mida tähendab olümpiast jäänud võlg - see on keeruline küsimus. Kas uus infrastruktuur on ilmtingimata võlg, või hoopis investeering? Paljud investeeringud parandavad kohalike elukvaliteeti ja tegema oleks nad pidanud kunagi niikuinii, olenemata mängudest. Ametlik võlasumma oleneb ka sellest, mida kajastati eelarves.
Olümpiamängude tulude poolega on alati keerulisemad lood. Hiinlased kinnitavad, et jäävad raudselt kasumisse, kui olümpia puhul üldse kasumist rääkida saab.
Küsimus on paljuski nutikuses võistlusi müüa. Olümpia on mõistagi maailma suurim turundus- ja meediaüritus. Igasugune "Peking 2008" nänn oli maailmas müügis juba aasta aega tagasi. Isegi Hiina müür särab olümpiaehtes.
Sponsoritelt laekub jõuline toetus, mille suurus on ametlikult konfidentsiaalne. Hiinlased uhkustavad maailma parima olümpiasponsorlusprogrammiga. Mida see täpselt endast kujutab ja mis summad liiguvad, traditsiooniliselt suletud mentaliteediga riik ei avalda. Mõni fakt on siiski teada: Saksa jalatsifirma Adidas maksab 100 miljonit dollarit (miljard krooni) ainuüksi selle eest, et kasutab mängude logo.
Teleülekannete eest kasseeritakse mitu miljardit dollarit. Hiinlaste edukust näitab seegi, et kui kreeklastel jäi hulk võistluste pileteid müümata, siis hiinlased on kõik üritused juba välja müünud. Sellest täiendav tulu miljard dollarit!
Kui hiinlased korraldavad umbes kolm korda kallimad mängud kui kreeklased, millistesse kosmoseavarustesse mängude eelarved siis tulevikus ulatuma hakkavad. Inglased, kelle korraldada on 2012.aasta suveolümpia, räägivad juba 8 miljardi naelsterlingisest (159 miljardit krooni) eelarvest, mis on kolm korda esialgu kavandatust suurem. See ei ületa küll hiinlaste tulemust, kuid Suurbritannia pole mastaapidelt ka Hiinaga võrreldav. Britid juba nurisevad üsna häälekalt, et kas sellist musta rahaauku on ikka vaja. Optimistid aga jäävad alati ütlema: "See on kõigest raha. Lõppkokkuvõttes võidavad kõik!"
