"Ma ei usu, et need on piisavad tingimused ühele elevandile, kes vabas looduses elavad kuni sajapealises karjas ja rändavad pikki vahemaid," rääkis Romeva oma avalduses ajakirjandusele. Ühtlasi viitas eurosaadik teadlaste pikaajalisele uurimistööle, mis kinnitab, et vangistuses lüheneb elevantide eluiga kuni neljakümne aasta võrra.

Loomakaitsjate korraldatud aktsiooni "Vabastage Susi!" manifestist selgub, et küsimuse tõstatamine euroliidu peakontoris ei puuduta ainult Susi saatust, vaid kõiki Euroliidu elevante.

Loomakaitsjate soov on, et Susi (ja miks mitte ka teised euroelevandid) võiks elada vabas looduses, või vähemalt koos liigikaaslastega suuremas aedikus. Möödunud aastal tabas Susit suur õnnetus (suri tema kongikaaslane Alicia), ja loomasõprade sõnul on Susil suur depressioon, millest paranemiseks aitaks kaasa, kui Susi saaks viibida teiste londiliste seltsis.

Oma eluga pole rahul mitte ainult elevandid - ägeda matsu (allapoole vööd) jalgpallimaailmas andis Valencia vutimängijate treener Unai Emery, kes ajalehele Levante antud intervjuus kindlalt ja avameelselt tunnistas, et ka elukutseliste jalgpallurite hulgas on geisid.

Treeneri sõnul tunneb ta ära, kes on gei ja kes mitte, ning temale see mingit probleemi ei valmista. "Ma austan iga inimese seksuaalset orientatsiooni. Kindlasti on minu sõprade ja kaasmängijate seas geisid, kes pole seda avalikult välja öelnud," sõnas ta ajakirjanikule. Emery taunib macho-kultuuri jalgpallis, mis on põhiline takistus, miks jalgpallurid ei julge kapist välja tulla ja "väljakule astuda".

"Kõik, mis (jalgpallis) toimub, on üks pikk protsess. Ja kuna kogu geimaailm on oma uksi täielikult alles avamas, siis jalgpallimaailmas võtab see kauem aega. Jalgpallis on geisid, odasid, vankreid ja ettureid..." ütles Emery ajalehele.
Valencialaste treener oleks oleks õnnelik ja rahul, kui mõni mängija tunnistaks ausalt, et ta on gei. Mitte riietusruumis, aga väljaspool staadioni.

Itaalia kunagine vutiäss ja praegune treener Marcello Lippi aga on see-eest kindel, et jalgpallis geisid ei ole. Suures jalgpallis nelja kümnendi jooksul kaasa löönud Lippi ei ole geisid vutiplatsil veel kohanud.

Maiste küsimuste kõrval erutab hispaanlasi ka taevariiki puudutav. Varem üldiselt katoliiklikuks peetud Hispaania piiskopid on teatanud, et riik vajab kiiresti uut evangeliseerumist. Kirikupead on sügavalt nördinud ja mures, et ajad on muutunud, piirid nihkunud ja usupõlglike kiire lisandumine avaldab negatiivset mõju maa kultuurile. Seetõttu kutsub Jaéni piiskop Ramón del Hoyo López minu jaoks arusaamatu läkituse kaudu "teisi meid evangeliseerima ja aitama".

Usuisadele valmistab muret ka tõik, et aina vähem lapsevanemaid kappab oma lapsi ristima ja juba ristitud kaugenevad Evangeeliumist. Kuid kiriku poolt värskelt üllitatud üleskutsest ei kõla ainult hädakarjed ja pessimism, vaid selles märgitakse ära mööda Hispaaniat rändavaid misjonäre, kes "teevad oma tööd suure innuga". Kiriku andmetel on Hispaanias umbes seitseteist tuhat misjonäri, kes "vaesuse keskel on rikkad oma ideedelt ja usult vankumatud".