Vene passide „massilisest jaotamisest"
Rahvusparempoolsed tegelased lausa rõõmustasid vene kodakondsuse taotlejate ülipikkade sabade üle idanaabri saatkonna ees. Nüüd mööndakse aeg-ajalt vastu tahtmist tehtud taktikalisi, kuid kindlasti mitte strateegilisi vigu. Idanaabri kodanikke elab meil ca 96.000.
Venemaa kui Nõukogude Liidu õigusjärglane toimis antud printsiibile vastavalt ka oma kodakondsuse andmises. Nii võisid aastail 1991-2000 taotleda lihtsustatud korras kodakondsust kõik endise suure Nõukogudemaa kodanikud, kaasa arvatud Baltimaade. Protseduur ei tähendanud sugugi automaatset passide kätte andmist; inimesed pidid täitma spetsiaalsed ankeedid ning ootama nende läbi vaatamist tavaliselt mitme nädala jooksul. Siis võis minna passi järele. Esines ka eitavaid vastuseid. 2002. aastast võisid kodakondsuse lihtsustatud protseduurile pretendeerida apatriidi staatusega endise Nõukogude Liidu kodanikud.
Muide, just tol ajal vormistasid end Venemaa kodanikeks enamus Abhaasia ning Lõuna-Osseetia elanikke. Viimaste kaasus näitas vägagi kujukalt suurte impeeriumide lagunemisega kaasnevaid probleeme. Nii nagu Suurbritannia ja Prantsusmaa koloniaalimpeeriumide varingu järel, leidus ka postnõukogude geopoliitilises ruumis miljoneid isikuid, kes soovis end vaimlis-juriidiliselt siduda endiste emamaadega. Siinkohal oleks õige aeg esitada õigustatud küsimus mitmete uute rahvusriikide liidritele: „Miks see nii juhtus? Kas asi on ainult kurikuulsas imperiaalses mõtlemises? Või jäi hoopis puudu elementaarsest inimlikust sallivusest?" Vaat see on kõige tähtsam valupunkt.
Mis puutub osseetidesse, siis 1991 ähvardas tolleaegne natsionaal-mentaalselt hullunud Gruusia president Zviad Gamsahurdia kihutusmiitingutel esinedes korduvalt kõiki osseete läbi Roki tunneli Venemaale välja kihutada. Vene inimõiguslased ja näiteks Helsinki grupp Moskvas on Gamsahurdiat loomulikult teravalt kritiseerinud. Mõni aeg tagasi Eestit külastanud prominentne inimõiguste kaitsja Ludmilla Gannuškina (esindab Vene võimude suhtes selgelt opositsioonilist „Memoriaali") on osseetide küsimuses Vene võimudele ette heitnud eelkõige oluliste formaaljuriidiliste normide eiramist - tema meelest ei tohtinuks vene konsulaarametnikud tegutseda Gruusia võimude loata Abhaasias ja Lõuna-Osseetias. Vene kodakondsuse taotlejatel tulnuks selle saamiseks pöörduda hoopis Tbilisis asuva Venemaa Föderatsiooni saatkonna poole. Jah, idealistlikult lähenedes, Vene võimud rikkusid head diplomaatilist tava. Teisalt aga küsigem: mis saanuks näiteks konkreetsest abhaasist või osseedist, kes üritanuks tõemeeli sel eesmärgil Gruusia pealinna minna?! Olukorras, kus maal elab tuhandeid gruusia, abhaasi ning osseedi põgenikke. Ehk oleks olnud mõnevõrra vastuvõetavam, kui Venemaa oleks avanud konsulaarosakonna omal territooriumil, näiteks Sotšis.
Kohalikud võimud on korduvalt kritiseerinud idanaabrite diplomaatilist esindust soovimatuses avalikustada kõikide siin resideerivate vene kodanike nimekirja. Mitteametlikult põhjendatakse säärast varjamist sooviga säästa niigi stressis elavaid inimesi täiendavatest vintsutustest. Vähemalt teatud aja jooksul, sest „punasest passist" saadakse ju nii kui nii varem või hiljem teada.
Siinkohal oleks oluline teha mõningaid õpetlikke võrdlusi Eesti kodakondsuse andmise-saamise-taotlemise praktikaga. Nii käsitleb kohalik seadusandlus näiteks Petseris sündinud-elavaid sünnijärgseid EW kodanikke praeguse vabariigi kodanikena. „Sinise passi" soetamiseks tuleb läbida suhteliselt kiire kodakondsuse ennistamise protseduur. Kusjuures ei ole oluline ei eesti keele oskus ega tihtipeale samuti vene kodakondsuse olemasolu. Olukord sarnaneb kunagise juhtiva interrindlase Jevgeni Kogani kaasusega, mille kohaselt sünnijärgselt Eesti kodanikult ei saa kodakondsust vastu tema tahtmist ära võtta (täiendavalt teema kohta vt. põhiseaduse 8. paragrahvi). Sama printsiip kehtib ka näiteks nö vanades lääneriikides elavate sünnijärgsete kodanike suhtes. Küll on aga see võimalik naturaliseerumise protseduurid läbinud kodanike puhul riigivastaste kuritegude eest (samuti ei ole neil õigust topeltkodakondsusele). Seda muidugi kriminaalkaristusele lisaks. Olgugi, et naturaliseerunud (nagu näiteks rõhutatult-nõretavalt superlojaalsed Aleksei Lotman ja Mihhail Lotman) kannavad samasuguseid kohustusi ja vastutust nagu sünnijärgsedki, kaasa arvatud väeteenistus (ka sõjaolukorras) ning maksude maksmine. Muuseas, võrdlusena: karistuseks ei saa Vene kodakondsust siiski ära võtta (ainult valeandmete esitamise puhul taotleja poolt). Küsigem, kuidas ja miks loodi säärane olukord, sest lõppkokkuvõttes on riigireetjaid ju väga vähe ning isegi Hermann Simm on rahvuselt eestlane. Teisalt aga ei maksa sugugi lootusrikkalt arvata, et vaid mõned uuskodanikest ei ole teadlikud seadusandlikust vahetegemisest nüüd juba vabariigi kodanike endi vahel, elanikkonna muudest kategooriatest rääkimata. Mingi põhjus peab siin ometigi peidus olema. Neist üheks olulisemaks pean kindlasti võimude soovi täiendavalt-nüansseeritult näidata nn muulastele kätte nende teiseklassiline staatus. Lisaks ehk uuskodanike kuulekuse täiendav kindlustamine. Viimase püsivas efektiivsuse kahtlen ometigi sügavalt.
Igati õpetlikult ei ole vähemalt avalikkusele teada Venemaal alaliselt elavate eesti-vene topeltkodakondsusega inimeste arv. Tõenäoliselt on neid mõni tuhat; nende arvu ei afišeerita, sest eesti kodakondsuse omamise ilmsikstulek põhjustanuks samuti komplikatsioone.
