Kas Eesti tahab saada sada tuhat ukrainlast?
22. aprillil avaldas Tallinna Ülikooli sotsiaalpoliitika professor Lauri Leppik Äripäevas minu meelest igati intrigeeriva kommentaari meie pensionisüsteemi probleemide kohta. Viimased seostuvad otseselt demograafilise olukorraga. Ühe lahendusena ei välista ta uue, tööealise maksumaksjate põlvkonna sissetoomise. Näiteks keevitajaid Ukrainast. Keerukaks teeb asja aga see, et oleme ülejäänud Ida-ja Kesk-Euroopa maadega ühes supis. Autori viimasest mõttest järeldan üha teravnevat konkurentsi oskustööliste pärast.
Kas aga Eesti ettevõtjate poolt pakutavad palgad ja üleüldine töö- ning elukeskkond on ikkagi, nagu öeldakse, piisavalt atraktiivsed? Siin algavadki mitmed kahtlused-kõhklused, mis loomulikult saavad lahendatud olema juba lähituleviku kümne aasta jooksul. Alustuseks tuletagem meelde, et mitmete hiljutiste küsitluste kohaselt kavatseb u. 40% kuni 29 aasta vanustest mitte-eesti noortest inimestest (kellest omakorda vähemalt 70% valdab erineval tasemel riigikeelt) lahkuda jäädavalt oma sünnimaalt. Emigratsiooni peamiste sihtkohtadena nähakse igati loogiliselt Euroliidu riike.
Kohalikud võimud loomulikult juba arvestavad sotsiaaldemograafiliste väljakutsete möödapääsmatu süvenemisega hiljemalt paarikümne aasta pärast. Nende mõningaseks leevendamiseks plaanitakse veelgi enam hakata värbama siia tööle kõrge kvalifikatsiooniga oskustöölisi ning IT-spetsialiste, kellel üldjuhul puuduksid siin sügavamad perekondlikud juured ja keda saaks siis kergemini ohjes hoida. Iseenesest mõista keskmisest kõrgema palga eest. Kuidas seatud sihid saavutatakse, on suuresti näha nii viie aasta möödudes. Kes aga võivad muutuda kohalike töövärbajate peamisteks konkurentideks? Ukraina ja Valgevene puhul kohe päris kindlasti Poola, Slovakkia ning Tšehhi: sealsed eluolud ning ka vene keele suhteline levik teeb need igati meelepärasteks väljarännukohtadeks. Eestisse tööle minemise vaagimisel arvestab üks osa potentsiaalsetest immigrantidest kindlasti siinsete pingeliste etnilis-sotsiaalsete vastuoludega („Pronkssõduri" teisaldamise rahutuste asjaolud on SRÜ maades muuseas päris hästi teada). Ja lihtsalt loobuvad. Need kes aga söandavad siiski saabuda, hoolitsevad objektiivselt vaadatuna täiendavalt selle eest, et vene keelgi ei kao siit kuhugi.
Tegelikult tuleb valmistuda eelkõige oma teada-tuntud headuses kuulsaks saanud nn euromigrantide tulekuks, kellest suurema osa ei saa paraku liigitada ei oskustööliste ega kasvõi lihtsalt tööinimeste hulka. Vaat säärased on tõenäolisemad väljavaated. Muide, härra Leppik ei kaota oma kirjutises vaoshoitud optimismi: nii umbes aastal 2025 võiksime arvestada umbes 100 000 ukrainlasega (kõikidele lugevatele eestimaalastele minupoolsed superõnnitlused!). Siis on suures osas toimunud ka venekeelsete integreerimine ja assimileerimine, nii et härra professori järgi suudaksime uue portsu ära seedida küll. Hm... Huvitav, kust küll niisugune enesekindlus?! Asub ju meist ida pool lausa omaette tsivilisatsioon - nö „Kontinent Rossija"(„Vene manner"), kust muuseas lähtuvad ka võimsad kultuurimõjud. Ja pealegi, aastakümneid väldanud nõukogude anneksiooni ränkrasketes tingimustes ometigi emakeelse kõrghariduse omandada suutnud õppejõud arutleb muuseas kohe täiesti külmavereliselt-rahulikult assimileerimisest kui niisugusest. Ja-jaa, ei ole kerge rakendada demokraatia põhimõtteid omaenda nahal. Ja soovitavalt hõimueetika üleselt.
P. S. Minu üldiselt minoorset meeleolu tõstis meenutus ühest Kaarel Tarandi mõne aasta tagusest artiklist, milles see angažeeritud-odioosne autor arutles Venemaa võimude kaasmaalastele suunatud värbamiskontorite avamise kava üle. Seda eelkõige nn lähisvälismaal. Plaan tekitas alguses meie võimurite seas mõningat ärevust, sest elanikkonna iibe vähenemine osutus kardetust suuremaks ja ka emigreeruma kippusid just nooremad eestlased ning nn muulased. Tarand aga tuli välja tõepoolest vapustava ideega - emigreerujatelt tuleb seadusandlikult välja nõuda nö riigikooli raha. Mõte, mis on üsna sarnane omaaegsele nõukogude võimude poliitikale riigist emigreeruda soovivate juutide suhtes.
