Tõnn Sarv : Teeme ära - saame paremaks!
Ei ole nii, et ainult mina olen see õige ja ilus ja aus ning kõik teised on süüdi, muudkui valetavad, sigatsevad ja petavad.
Oh ei. Kindlasti olen ka mina teinud vigu. Kindlasti on keegi pidanud ka minu pärast kannatama, solvuma, kaotusi taluma. Võibolla nii, et ma ise sellest ei tea midagi.
Kes see siis ikka tuleb sellist asja ütlema tagantjärele. Pigem hoiab rusikat taskus ja kui juhus tekib, maksab kätte.
Jah, kõik algab ju inimesest endast.
Naerata - ja sulle naeratatakse vastu. Anna andeks - ja ka sulle andestatakse. Palu vabandust - ja ka sinult tullakse andestust paluma.
Kirutakse eestlaste tigedust ja pahatahtlikkust. Aga niimoodi võib vastastikku kiruma jäädagi. Ega sellest midagi ju muutu. Ainult hullemaks läheb.
Hea küll. Kõik ei lähe ju kohe paremaks, kui me ka ise paremaks hakkaksime. Sellest on igaüks aru saanud, vähemalt korra elus. Teed kellelegi head, aga sellest ei tehta väljagi. Võibolla saad hoopis sõimata. Tuttav lugu ju.
Ja nii kaobki paremaks saamise tahtmine ära. Milleks, kui see kasu ei too ja keegi sellest ei hooli.
Nii see kurjus ja tigedus süvenebki. Ometi on olemas väga palju võimalusi sellest nõiaringist välja tulemiseks.
Algatuseks piisab, kui pisutki leevendada omaenda lakkamatut eneseõigustust.
Miks peaks just meil olema igas asjas õigus? - Kuidas saab olla nii, et kõik võivad eksida, ainult mitte meie?
Jah. Kui juba pisutki tunnistada, et ka meie võime eksida, et ka mina võin mõnes asjas olla rumal, millestki valesti aru saanud - see on juba väga suur samm õiges suunas.
Aga mis seda siis takistab? - Eks ikka hirm, kartus, valestimõistetud uhkus. Et kui ma ka vaid endale julgeksin tunnistada, et olen eksinud - siis ma justkui kaotaksin midagi endast, juskui lõhuksin oma meelerahu.
Tegelikult on muidugi vastupidi. Mida vähem me endid õigustada üritame, mida leebemalt me endisse suhtume, seda rahumeelsemad me oleme. Meelerahu tuleb juurde.
Ja see on alles esimene samm. Enda ekslikkuse tunnistamine. Sest kui ma olen midagi valesti teinud üks kord, siis ilmselt on seda juhtunud rohkemgi.
Ja ega eksita ainult teoga. Ka tegemata jätmine, unustamine, hoolimatus, tähelepanu puudumine võivad olla päris suured eksimused. Kellegi lootuste petmine võib olla lausa kuritegu mõnikord.
Ja siit võib juba edasi mõtelda - mis on olnud mu kõige suurem viga või eksimus? - Või, ehk isegi paremini küsides: mis on olnud minu kõige halvem tegu, suurim süü? Kui palju on neid, kes on pidanud minu pärast kannatama?
Ei, sa pea hakkama jälle otsima endale õigustusi. Ei pea ka kohe mõttetult kahetsema hakkama.
Piisab endale aru andmisest, tunnistamisest: jah, ma olen eksinud mõnikord. Jah, ma olen valesti käitunud. Ma olen kurja teinud, halba põhjustanud.
Need ongi paremaks saamise esimesed sammud. Sealt edasi tulevad juba järgmised. Ja kunagi võib lõpuks ka nii kaugele jõuda, et hakkab tasapisi tekkima jälle juurde usaldust, hoolivust, armastust, rõõmu, õnne...
Muidugi oleks hea, kui ka teised inimesed sellest teada saaksid. Vabalt võib selliseid asju lähemate sõpradega jagada. Üles tunnistada. Südamelt ära rääkida.
Võib ka näiteks õhtul enne magamajäämist mõtelda: mida ma täna valesti tegin, mis ma tegemata jätsin?
Aga, miks mitte, võib ka ju avalikumalt.
On ju igasugused interneti-lehed ja foorumid. Ega siis seal ei pea ainult edulood olema. Või virisemine, vihkamine ja ärapanemine.
Miks mitte teha mõni selline koht, kus saab lihtsalt ja ausalt ülestunnistusi teha. Oma nime all või anonüümselt, vahet pole, nii nagu kellelegi paremini sobib. Saab vabandust paluda. Saab tänada. Ja muidugi lugeda teiste samasuguseid tunnistusi.
Ma usun küll, et meie rahvas võiks selle asja ära teha - saada paremaks.
