Mikk Pärnits : Mahavalimised 2011
Võimule tulevad erakonnad, mis välimuselt ja vaadetelt justkui erinevad, kuid sisu on ikka sama. Midagi nagu aeg-ajalt muutuks, aga lõpuks tunduvad uued tulijad jubedasti eelmisi meenutavat. Aga igatahes valib neid rahvas, kes (mina kaasa arvatud) elab sellises riigikorralduses nagu ta on. Ise me erakondi valime, kuid kui nad sääl Toompääl midagi pahasti teevad, küsitakse ikkagi, kes neid siis üldse hääletas. Selle asemel, et järjekordselt vinguda, tõstatan päevakorda positiivseid tulemusi toova idee: korraldada mahavalimised.
Mahavalimised oleks uudne protsess demokraatlikus riigis, mis eeskujuks teistelegi. Asi on ise päris lihtne: riigikokku valitud inimeste seast saab hakata andma neile vastuhääli ja kui keegi saab piisavalt vastuhääli, kaob ta riigikogust. Riigikogus on niigi palju kohti: las jääb alles kas pooled või isegi veerand. Kui maha hääletada 75% sealolijatest, on allesjäänutest kokkuvõttes palju rohkem kasu kui ülejäänutest.
Kui riigikogulased teaksid, et iga (näiteks) kahe aasta tagant tuleb tasumise päev, kus rahvas saab neid maha hääletada, oleks nende tööind hoopis teine. See vähendaks igasuguseid uina-muina valimislubadusi. Riigikogu valimised on praegu suuremal määral äri, investeering teatud jõustruktuuride kasuks. Kodanike kaaslus piirdub laias laastus hääletamisega ja ülejäänud aja saadakse vastu pükse… See tekitab küünilisust ja apaatiat, väljaelamata agressiivsust. Käegalöömismeeleolu on rahva seas tunda mitu-mitu aastat. Vabariigi alguseaegne entusiasm on oma varud ammendanud ja edasi peaksime liikuma nagu millegi muu peal, kuid mis see olema peaks?
Mahavalimised tasakaalustaksid ängi, mida poliitiline reaalsus meie rahvuslikele õlgadele paigutanud on. Kes on mitu korda nii tähtsalt kohalt maha hääletatud, võiks saada keelu osaleda poliitilises protsessis samamoodi, nagu vaimuhaige, kes palatis oma sussi abil Maire Aunastega kõneleb. Kuritarvitada rahva usaldust sellisel vastutaval kohal — millest üldse rääkida? Tuleks viia kuuri taha ja teha füüsiline noomitus. Üks asi on see, kui selline isik asjaolude õnnetu kokkulangevuse või siis üldise halva majandusliku seisu taustal ei suuda ülesannete kõrgusele tõusta. Teine asi on sihilik, kuritahtlik ja küüniline rahva lollitamine, riigi vara riisumine ja künisismi pealt rasva minemine…
Mahavalimisi ei alusta ükski kõrgem tegelane vabatahtlikult, sest hingepõhjas on igaüks neist milleski süüdi (kasvõi kollektiivselt). Üks osa rahvastikust süüdistab teist pättide poolt hääletamises, teine pool süüdistab kolmandat virisemises ja käega löömises. Arvake ära, kes sellest võidab?
