Nädala album: Heini Vaikmaa mängib vilkuvate nuppudega kaptenisillal siredat kitarri
Mahavok “Galaktikad”
(Mahavok)
Oma pealkirjale vaatamata pole Mahavoki uus plaat eriti kosmiline. Ning need tulukesed, mis silma paistavad, pole pärit tähistaevast, pigem hoopis puldist Heini Vaikmaa stuudios. Aga sellel tubasel õhustikul pole iseenesest häda midagi. See on Vaikmaa jaoks töötanud varem ja võiks töötada ka nüüd. Mõelge ennast umbes veerand sajandit tagasi ja kuulake üle näiteks “Mägede hääl”. See laul ei hakanud tööle mitte sellepärast, et leidis üles kontaktid popmuusika mütoloogiliste ja imagoloogiliste sala- ja seaduspäradega. Ei, lihtsalt Heini Vaikmaa keeras õigel hetkel õigeid nuppe. Niisiis pidin ma juba üksi sel põhjusel olema valvel kõik Mahavoki uue plaadi 76 minutit. Äkki siin, äkki nüüd, äkki veel kord. Aga päris nii see välja ei kukkunud.
Algus, nii esimesed tosin minutit, oli päris hea. “Planet Z” pillab laiali naiivset, kuid tõhusat pop-sarmi, nagu oleks seda veel palju tulemas. Ja kohe seejärel jätkab üsna õigest kohast “Pulsar” oma futu-nostalgilise meeleolumuusikaga. Millisest meeleolust on jutt? Sellisest, kui oled käinud väljas tähti vaatamas ja jood teki all kakaod ja mõtled, et see galaktika, see on ikka üks võimas värk. Ja naeratad endamisi.
Aga seejärel, küll tasapisi, kaovad fantaasiad ja väsib tähelepanu, sest hoo saab sisse filigraanne, kuid solipsistlik jazz-rock ning sujub oma klišeede saatel meist sõltumatult oma teed. Vaikmaa ei tee mingeid ekskursse kõlalistesse irdsfääridesse, ei kompa mürasid vasakult ja puhast popkitši paremalt. Tema tahab küllaga kitarri mängida ning selekteerib selleks lihtsalt välja sobivalt siredad, poleeritud tämbrid.
Siin on tasaseid ja melanhoolsemaid arendusi ning siis keeratakse viisakaks kontrastiks justkui adrenaliini juurde (“Primitive Force”, “Kärestik”, “Tulekahju”). Ainult emotsionaalseid värve saab minu jaoks ikkagi vähevõitu. Muidugi, selle voolamise käigus välgatab tagantpoolt etemaidki hetki. “What’s Your Fantasy” on täiesti mõnusalt adekvaatne funk ning seejärel kohendab kergelt digitaalse hingusega “Valehäire” enesele veidi häbelikult drum’n’bass-polstrit ümber. Aga suures plaanis toimib kõik üleliia kontrollitult, sordiini all, etiketipõhiselt. Sama etiketi põhiselt, mille kohaselt vähemalt poolte maailma fusion-bändide repertuaaris on lood nimega “Labürint” või “Meridiaanid”.
Ja mis saab lõpus? Lõpus tahaksime küllap kõik teada, kuidas tuleb välja Kare Kauksi etteaste laulus “Selgeltnägija”, kuid ka see lugu elab sisimas rohkem instrumentaalset elu ning võtab lopsakama kuju alles finiši eel, kitarrisoolo aegu. Aga päris lõpus, seal tunneme end vist natuke üksildasena, sest “Galaktikad” tundus lubavat rohkem kui välja andis. 5
