Cut Copy lõi omaette maailma
Austraalia ühel rahvusvaheliselt kuulsamal ansamblil Cut Copy on selja taga pressipäev Londonis. Intensiivne intervjuude andmine briti pressile. Neil on selja taga mõistagi palju muudki. Kolm albumit, mis on valdavalt innukalt vastu võetud ja millest viimane – “Zonoscope” – ilmus alles tänavu veebruari alguses. Maailmaturneed. Ühtlasi on Cut Copy arvatud nende hulka, kes 00ndate alguses tantsumuusika ja rock’i, reivi ja indie, elektro ja popi kombineerimisel esimesed olid. Aga jah, just täna on lõppenud vahutav pressipäev Londonis – “väga külmas Londonis”, nagu kirjeldab bändi kitarrist ja osaline elektrooniliste vidinate näppimises Tim Hoey enne Areeni küsimustele vastamist.
Album ilmus kuu aja eest. Kas olete rahul, kuidas plaat on vastu võetud?
Jaa. Usun küll. Ega me nüüd väga hoolikalt ka ei jälgi, mis juhtub pärast seda, kui plaat välja on tulnud. Ennekõike anname seejärel kontserte ja katsume mõista, kuidas inimesed uutele lugudele laivis reageerivad. Ülemäärane pressi ja muude reaktsioonide jälgimine võib loomingulisusele pärssiv olla. Kui võtad ette kümme arvustust, üheksa neist positiivsed ja üks mahategev, siis sa keskendud sellele halvale arvustusele. Ja jääd mingisse kurnavasse nõiaringi. Kiitvad retsensioonid maandavad muidugi pinget, aga need kiidusõnad ei tohiks ka pähe kleepuda.
Uuel albumil on kitarridel märksa tagasihoidlikum roll kui teie varasematel plaatidel. Oli see teadlik otsus või kukkus sedasi välja loomuldasa?
Kitarrid on uuel plaadil tagaplaanil küll, aga asi on pigem selles, et käitusime kitarridega varasemast erineval kombel. Eelmisel albumil “In Ghost Colour” meenutasid kitarrid paljuski shoegaze’i ja varaste 90ndate kitarribände. “Zonoscope’il” on kitarre küllaldaselt, aga nad on rohkem diskomuusika võtmes. Või siis Talking Headsi vaimus. Või on mängitud läbi süntesaatorite, et sootuks teistsuguse kõlani jõuda. Minu meelest on igas loos ohtralt kitarre, nad ei ole lihtsalt nii kaalukas rollis ega mix’is esiplaanil.
Kas inimesed loevad liiga palju 80ndaid teie muusikast välja?
Jaah, seda juhtub küll palju. Asi on ilmselt selles, et kasutame väga palju süntesaatoreid, ja just nimelt 80ndatel ebajumaldati süntesaatoreid kõige rohkem. Kardetavasti seostatakse 80ndaid ja süntesaatoreid igavesti. Kuigi näiteks lugude kirjutamise vaatenurgast on meie lugudel märksa rohkem ühist 70ndate klassikalise popasjaga, või ka varaste 90ndate tantsumuusika, techno ja Chicago house’iga.
Kuid mis teha, süntesaatorimuusikal on alati 80ndate varjund küljes, ja paraku miskipärast ka selle kõige juustusema 80ndate popmuusika oma. Tollal toimus ju väga palju ka teisi olulisi muudatusi muusikas: No Wave liikumine New Yorgis, terve house-scene. Nendest kõigest on, selge see, meie muusikas elemente, kuid mitte nii palju, kui kirjutatakse.
New York on tõenäoliselt maailma pealinn. “Zonoscope’i” kaanel on Tsunehisa Kimura teos, kus keset NYCi langeb hiiglaslik kosk. Kas te mõtlete palju maailmalõpust?
Ei mõtle eriti. Üsna naljakas, kuidas inimesed võtavad meie kaanepilti apokalüptilisena. Meie jaoks on see pilt hoopis rahustav.
Kimura foto nimi oli vist “Maailm tervitab uut koidikut” või midagi sellist. Me ei näe seda vana maailma lammutamisena, vaid uue maailma loomisena. See ongi “Zonoscope’i” idee – luua uus, omaette maailm, võrdlemisi majesteetlik ja suursugune maailm. Ja see pilt on ajatu. 70ndatel tehtud, aga näeb välja, nagu võiks ka praegusest ajast pärineda. Sedasi meeldib meile ka enda muusikast, või üleüldse muusikast, mõelda – et see on ajatu. Et haarab endasse märksõnasid eri kultuuridest ja suundumustest läbi aegade, kuid tundub sellisena, et võiks pärineda millisest ajast tahes.
Ja mis on zonoscope…
Zonoscope on linnulennuvaade maailmale, mille me selle albumi tarvis lõime, ja et sa seda maailma vaadata saaksid, tuleb sul kasutada teatud objektiivi, milleks on zonoscope. Meid kütkestas mõte luua selle plaadiga täiesti omaette maailm. Ühtlasi plaanisime, et aja jooksul läheb nii, et alati kui inimesed uurivad, mida zonoscope tähendab, jõuavad nad otsejoones meie albumini ja et sellel sõnal ei olegi mitte mingisuguseid muid tähendusi. Et ta on seotud ainult sellel plaadil oleva muusikaga.
Ja nii ongi läinud. Pressiga suheldes on selgunud, et inimesed on katsunud enne uurida, mida zonoscope tähendab, ja nad jõuavad ainult meie albumini viivate viideteni. Lahe.
Filmid on mõju avaldanud küll. Alates sellest, et uus plaat on tugevalt mõjutatud Werner Herzogi filmist “Fitzcarraldo”.
Meid huvitab väga muusika ja kujutiste koosmõju. Me ju panustame plaadi kujundamisse juba väga palju, et kõik oleks sisemiselt omavahel seotud ja et korrelatsioonis oleksid ka videod ja kõik muu.
Cut Copy oli sel kümnendil üks esimesi bände, kes tantsumuusikat rock’iga segas. Millise diagnoosi sa sellele stiilile hetkel annaksid?
Sellest räägitakse ka kentsakalt palju. Ma nüüd küll ei usu, et meie oleksime esimene bänd, kes pähe tuleb, kui räägitakse tantsumuusikast inspireeritud rock-ansamblitest. Palju paremad näited on Rolling Stones ja nende mõjutused diskost. Primal Scream, kes rakendas rock’is house-muusika. Või Franz Ferdinand, kes teeb tantsumuusikat kitarridega. Selles liinis on juba väga korralik ja tugev ajalugu.
Peamiselt huvitab idee ühendada elektroonilised ja orgaanilised instrumendid. Väga huvitav kontrast – võtta väga kliiniline stuudios produtseeritud masinamuusika ja ühendada need garage-rock-bändlike saundidega. See tundus meile põnev väljavaade. Inimesed on hakanud rääkima sellest kui eraldi žanrist, eraldi moesuunast, aga meist keegi ei ole eriti teadlik, mis selles vallas üldse toimubki.
Millised teie kontserdid on? Rõhuga peomeeleolul?
Me üritame kontserte publikuga nii aktiivselt suhtlevaks teha kui võimalik, seda küll. Meile meeldib mõte purustada barjäär esineja ja publiku vahel. Ma vihkan hierarhiat, et bänd on kõrgel laval ja publik kuskil all põrandal ja nende vahel on nähtamatu sein. Publik peaks kontserdil osa võtma sellest, mida teeme meie. Kasvõi tantsides ja ringi karates. Meie live’is on ühendatud rock-show ja klubimuusika.
Kas sa oleksid pigem pime või kurt?
Uhh… Džiisus… See on karm… See on kõige raskem küsimus, mis mulle on täna esitatud… Eee… ma ütlen… Tumm! Ma valin tummana olemise.
Cut Copy esineb 14. märtsil Tallinnas klubis Rock Cafe.
■Cut Copy rajas Melbourne’is aastal 2001 DJ ja graafiline disainer Dan Whitford. Esimesed lood salvestas ta ühemehebändina, kuid mõne aasta pärast kutsus kampa kitarrist Tim Hoey, bassimängija Bennett Foddy (kelle on tänaseks välja vahetanud Ben Browning) ja trummar Mitchell Scotti.
■Selle koosseisuga salvestati ka esimene kauamängiv “Bright Like Neon Love” (2004), mille andis välja tõusev Austraalia plaadifirma Modular. Sama firma alt ilmus ka bändi läbilöögiplaat “In Ghost Colours”, mille produtseeris DFA Recordsi kaasomanik, muusik ja produtsent Tim Goldsworthy ja mille moodsa muusika piibel Pitchfork valis kümnendi parimate albumite sekka.
■Tänavu kolmanda kauamängivani jõudnud Cut Copy on enda eeskujudena nimetanud David Bowie’t, Talking Headsi, Grace Jonesi, Fleetwood Maci, Malcolm McLarenit Happy Mondayst, Primal Screami.
 |
