Martin Herem: ajateenistus toodab masinavärki, mitte ei tee mehest meest
Kui Martin Heremi tööd millegagi võrrelda, siis on ta ühe väga keeruka masinavärgi üks inseneridest ja vastutab, et hammasrattad liiguksid, et kusagil mingit lühist ei tekiks. See on Eesti sõjamasin, meie riigi reservarmee ehk umbes 40 000 mehemürakat, kes haaravad sõja puhkedes kiiresti relvad ja tormavad vaenlasele massiga peale.
Töö selle masinaga nõuab üksjagu nutti ja kannatust. Aga esmalt toob Herem välja paar põhimõttelist vastuolu.
"Eesti riigikaitse tugineb NATO kollektiivkaitsele ja iseseisvale kaitsevõimele. Kaitseväe arenguplaanide kohaselt peaksime suutma sõjaohu korral relvile tõsta kuni 40 000 meest ehk terve massi! Tulgu vaenlane siis ükskõik kust, kas või Marsilt. Mida paremini me valmistume sõjaks, seda vähem tõenäoline on, et sõda tuleb."
Kuid mis see reservarmee siis on?
Reservi toodame selleks, et kodanikud oleksid võimelised relvaga riiki kaitsma. See on omamoodi "maks", mida mees peab olema valmis maksma kuni 60. eluaastani.
40 000 meest on vähe või palju?
Rumeenial on reservis 90 000 meest, Venemaal umbes miljon. Öeldakse, et Eesti on väike, mistõttu ei saa meil olla suur armee. Kuid 40 000 on suur mass! Me ajame sellega vastase massi palju suuremaks. Sest puht sõjandusteoreetiliselt, igaüks, kes meid ründab, peab omama kolmekordset ülekaalu, isegi kui tal on parem relvastus.
Meie eelhoiatus, logistika ja luure on integreeritud NATO raames. Kui vastane paneb 50 000 meest meie suunal sõjategevuseks valmis, on see spioonidele või satelliitidelt näha.
Saaksime kohe vastukaaluks kokku kutsuda näiteks erakorralised reservõppekogunemised. Kas või 10 000 väljaõpetatud meest korraga. Nad pole lihtsalt püssimehed, sest kaitseväe eesmärk pole püssimehi ette valmistada. Me toodame siin masinat, mitte tööriistasid! Sajast, tuhandest või kümnest tuhandest mehest koosnevaid üksusi, mis peavad laitmatult koos töötama. Üks kompanii, 120 meest, on eraldi lihtsalt hunnik jalaväelasi. Kui neile panna juurde pioneerid, suurtükipatarei ja õhutõrjujad, siis on see kõik kokku üks toimiv masin.
Mida tähendab, et nad kõik peavad olema valmis?
Kui läheme nendega sõtta, siis hind, mida vastane peab maksma, on väga kõrge.
Tõsi, tuleb teha vahet - kui me kaotame Afganistanis ühe mehe, siis on see rahvuslik tragöödia. Aga kui kaotaksime Eestis riiki kaitstes päevas kümme või sada meest, oleks see üsna hästi õnnestunud lahing. Sest selleks, et muuta missioonidel osalevate sõdurite hukkumine võimalikult ebatõenäoliseks, oleme neile palju aega ja raha kulutanud. Me ei saa kõiki reservväelasi sellisele tasemele viia.
Kui suur on motivatsioon selles riigikaitse masinavärgis?
Eelmisel suvel oli suurtükiväelaste õppekogunemine. Üksus komplekteeriti meestest, kes olid ajateenistuse läbinud aastate eest. Ometi saavutasid nad nädalase väljaõppe järel haubitsast laskmisel suurema kiiruse kui äsja ajateenistuse lõpetanud.
Nad on täiskasvanud inimesed, kes teavad, miks sinna tulid, ei karda eksida ega kelleltki sõimata saada. Ajateenistusest langevad paljud välja, sest neil on hirm ebaõnnestuda. Aga 30selt oled juba piisavalt ämbritesse astunud, tegeled lihtsalt selle haubitsaga - toru siia, tuld sinna...
Meie ülesanne rahuajal on mehi teatud aja tagant tagasi kutsuda, paigutada nad väljaõppega võimalikult sarnasesse rolli, üksusse, kus on enam-vähem samad mehed, et nad saaks oma teadmisi värskendada.
Reservüksused on ette valmistatud, et teatud signaali korral peavad nad ilmuma teatud punkti, näiteks Tapale või Tartusse. Me teame rahuajal vastavalt ohuhinnangutele, millist ülesannet hakkab üks või teine üksus sõjaajal täitma, kus piirkonnas ja isegi millise vaenlase vastu. Kui ta ei tule just Marsilt, siis millegi muuga ta ei üllata.
Mida peale teadmiste värskendamise õppekogunemistel veel tehakse?
Tihti õpetatakse seal selgeks ka mõni uus relv. Kõige nooremad, värskelt ajateenistuse lõpetanud mehed on kiirreageerijad ja nad saavad ka parimad relvad. Kui neile kasvab aastatega ajateenistuses peale uus üksus, lähevad nad põhivalmidusse. Põhivalmiduse mehi ei kutsuta esimese sõjaohu puhul, ka ei anta neile parimat varustust.
Näiteks, kui tulid neli aastat tagasi ajateenistusest ja kuulusid jalaväekompaniisse, siis saad õppekogunemisel Galil-automaadi asemel AK-4. Ja Rootsi raadiojaama, mitte Harrise.
Reservüksuse ülemad ja koosseis võivad ka muutuda. Mõni sureb ära, mõni emigreerub Austraaliasse, mõni läheb Riigikokku ega kuulu enam mobilisatsiooni korras kutsumisele. Keegi peab sõja korral elu ka korraldama, kõik ei saa, pauhti, rindele joosta.
Kas kogunemisi tehakse igal aastal?
Jah. Kuna suurt ohtu praegu riigile pole ja ressursse napib, kutsutakse üks reservväelane õppekogunemisele tavaliselt kahel korral, kolme kuni viie aasta tagant. Pärast 35. eluaastat tõenäoliselt enam ei kutsuta, kui pole just spetsialist, kompanii- või rühmaülem.
Õppekogunemisel pannakse kokku terve üksus. Tööandjatel on kohustus mehed selleks ajaks töölt vabastada, säilitades neile töökohad. Palka maksab selle aja eest riik.
Kui suured need kogunemised on?
Suurim on umbes tuhandele mehele, aga tihti kogunevad kompaniid - kuni 200 meest. Kõik õppekogunemised on kuni 2018. aastani paika pandud, ei ole nii, et Herem või Laaneots mõtlevad, et homme teeks midagi.
Spetsialistid kutsume ka vahepealsel ajal. Kui näiteks sidemeestel muutub raadiojaam. Sel aastal kutsume kokku autojuhid üksusest, mis koguneb tervikuna alles järgmisel aastal.
Kuidas seda masinavärki suunatakse?
Meil peab kogu aeg olema valmis 40 000 meest. Kui üksuse komplekteerimisega tekib raskusi, sest nooremad mehed on otsas, kutsume järjest vanemaid, kuni 60. eluaastani. Läinud aastal komplekteerisime transpordiüksuse, kuhu ma ei tahtnud ühtegi meest alla 40. Seal pole vaja mingeid sälgusid, vaja on häid logistikuid, kes oskaksid sõita ja autosid remontida. Need olid Nõukogude armee läbinud mehed.
Aga entusiastid vanuses 60+?
Nad realiseerivad end kaitseliidus. Kui kaitseliidu malevapealik ütleb, et vot see seitsmekümnene taat kõlbab vintpüssimeheks, siis võib ta põhivalmidusse jõuda. Aga kõik ei lähegi rindele püssidega. Mõni läheb autoga, võib-olla on ta ülesanne jagada laskemoona või pidada millegi üle arvestust. Selles ametis võib ta olla isegi ühe jalaga või silmaga, kuni ta moraal on kõrge ja ta on saanud väljaõppe.
Üldiselt tuleb ajateenistusest pääsemiseks teha arstlikus komisjonis väga haige nägu. Aga kuidas reservist välja kukutakse?
Täpselt samamoodi. Mõni saab kutse õppekogunemisele, kuid on autoõnnetuse või pea ees tundmatus kohas vette hüppamise tõttu halvatud. Teisel võib olla põlv haige ja joosta ei saa. Aga aasta pärast on taas terve.
Isegi ajateenistusest pääsenu kuulub väljaõpetamata reservi. Kui ma näiteks avastan, et oled ajakirjanik ja sõjaajal on tarvis korraldada infooperatsioone, milleks mul seda vintpüssimeest siis vaja on?
Kutse õppekogunemisele ei jõua vist päris tihti adressaadini?
See saadetakse tähitud kirjaga 120 päeva ette elanikeregistris märgitud elukohta. 10 protsenti kutsetest ei jõua kohale. 10 protsenti vabastame haiguse, eksamiperioodi või perekondlike põhjuste tõttu.
Võib juhtuda, et näiteks, kui kutse on Unole, väidab Uno postiljonile, et ta on hoopis Peeter. Aga on sedagi ette tulnud, et saadame kirja Unole, Uno ema ütleb, et poiss on Austraalias tööl ja temaga kontakti ei saa. Kahe nädala pärast helistab Uno ja uurib, mis värk on. Kolme kuu pärast on ta kogunemisel ja pärast helistab Uno ema meile: kutsuge poissi veel, tuleb siis vähemalt korragi koju.
Pärast ajateenistuse lõppu määratakse igale mehele sõjaaja ametikoht, mille kohta ta saab vastava teatise.
Kui paljud kutsututest ei ilmu kogunemisele?
Umbes 10 protsenti. Nende suhtes algatame väärteomenetluse, mis kohtusse mineku korral võib päädida enam kui 1000eurose trahviga. Võib esineda süüd kergendavaid asjaolusid. Näiteks võttis kutse vastu noormehe 78aastane vanaema, pani selle saatekava vahele, kuid suri ära. Oleme ka palunud politseil inimesi siia kohale tuua väärteomenetlusele või kohtusse.
Aga üldiselt on kogunemised vist üsna popid? Vanad sõbrad saavad taas kokku.
Nii ja naa. Mida suurem üksus koguneb, seda vähem tegeletakse reservväelastega ja seda rohkem treenib üksuse ülem. Kui tuhat meest saadetakse metsa, võib mõnele neist tunduda, et seal on ilge lebotamine. Aga kui mina pean ülemana seal nende elu korraldama, lähevad mul juuksed halliks. Kui neile veel seal paar manöövrit korraldada, lähevad ka ajud suitsema.
Õhutõrje, pioneeride ja suurtükiväelaste osalus on suurem. Korraga kutsutakse 120-150 meest ja nad suhtlevad omavahel eelnevalt Facebooki või Orkuti kaudu. Küsivad teineteiselt, "kas said kutse kätte" ja "kas oled tulemas".
Millised kogunemised tänavu korraldatakse?
Näiteks suurtükiväepatareide kogunemine. Märtsis olid ohvitserid siin ja õppisid rühmaülema ja tulejuhi tarkusi. Mais tulevad nad koos allohvitseridega tagasi. Neist komplekteeritakse paar relvameeskonda ja lastakse haubitsatest. Augustis koguneb terve üksus, 150 meest. Nad teevad tõenäoliselt ühe taktikalise rännaku, kokku paarkümmend kilomeetrit. Lasevad käsitulirelvad sisse, tutvuvad uue relvasüsteemiga, täidavad taktikalisi ülesandeid.
Millise varustuse mehed õppekogunemistel saavad?
Sellise, millega väljaõpe ellu viia. Reservis pole mitte ainult inimesed, vaid ka ressursid. Näiteks paljud bussid, mis liine teenindavad, on kaitseväes arvel. Sõja korral on vaja kümme korda rohkem transpordivahendeid ja need võetakse vastavalt seadusele sundkoormistega. Kui täna sõidavad sõjaväelased roheliste MANide ja Mercedese džiipidega, siis sõja ajal võib-olla ka kollaste kallurite või Peugeot Partneritega.
Kas kogunemistel nalja ka saab?
Igasugust. 1990ndatel jõid Nõukogude armees teeninud mehed kõvasti alkoholi. Täna on väljaõpe nii intensiivne, et joomiseks pole aega.
Üldiselt jagatakse igasugust sõdurifolkloori, kes kus on teeninud, milliste lollustega hakkama saanud ja milliseid karistusi kandnud.
Kas reserv toetab ka kuidagi isiklikku arengut või karjääri?
Auastmetel on võimalik tõusta, aga tsiviilelus pole vahet, kas oled leitnant või reamees. Seetõttu võin täiesti tuima näoga kinnitada, et tsiviilelus pole sellest mingit tolku. Sinust tehakse reservis lihtsalt riigikaitset.
Tegelikult panustad ka oma riiki, teed seda paremaks. Sellele tavaliselt ei mõelda, sest tahetakse riigilt midagi saada. Oleme harjunud rehepappidena elama: küll mõisnik vilja annab, mis siis, et ta on selle meie endi käest võtnud. Riik ei saa sulle midagi anda, kui ta pole sinult midagi võtnud.
Kui palju reservistid seda tajuvad?
Sama palju kui inimesed makse makstes või ümbrikupalka vastu võttes. Küüned on ikka enda poole, mida vähem panustan, seda ägedam on.
Kinnitan, et ajateenistus ei tee meestest mehi. Ajateenistuse läbinute seas on ka tolasid, kes on ikka samasugused ebamehelikud mehed. Aga see ei tähenda, et nad ei võiks olla kõvad sõjamehed.
Mehistutakse palju enam lapsi kasvatades või peret ülal pidades. Veel kord, siin toodame me ainult masinavärki - riigikaitset!
Martin Herem (37)
■Kirde kaitseringkonna ülem, kolonelleitnant
■Rakenduslik kõrgharidus Eesti Sisekaitse Akadeemiast
■Teeninud Kuperjanovi ja Tartu Üksik-jalaväepataljonis ning Iraagis USA brigaadi staabis
■Aasta ohvitser 2010
■Kaitseliidu liige, hobid sport ja loodus
Artikkel ilmus Eesti Ekspressi lisas "Riigikaitse.EE".
