Skandaal Cannes’is
“Üheks päevaks pühiti film Cannes’ist peaaegu minema,” kirjutas prantsuse ajakirja Le film français Cannes’i erinumbrite peatoimetaja Laurent Cotillon. “Ehkki film taastas oma õigused ruttu, elasid festivalikülalised eilset päeva üle nagu maavärinat. Olime uut sorti esilinastuse tunnistajaks. Esilinastus punase vaibata. Kuulutades Lars von Trieri persona non grata’ks, võttis festival tugeva, radikaalse ning sümboolse positsiooni. Õigusega. Festival, mis on kunstilise eneseväljenduse koht, ei tohi saada kellegi käes pantvangiks.”
Kolmapäeva, 18. mai õhtul esilinastus Cannes’i festivalipalees taanlase uus 135minutine film “Melanhoolia“ (Melancholia). Sellele eelnes kell 8.30 samas kohas hommikune pressilinastus. Kell 11 algas filmi skandaalne pressikonverents. Küsimusele oma rahvusliku päritolu kohta vastas Trier, et pidas end pooleldi juudiks ja tundis end sellisena õnnelikuna, kuid siis avastas, et on tegelikult nats, sest vanemad olid sakslased. Pinge kasvas, tema kõrval istunud näitlejatar Kirsten Dunst (kes sai hiljem parima näitlejatari palmioksa, ja muide, tänas laval von Trieri) hakkas nihelema. Von Trier aga jätkas pidurdamatult (otsi Youtube’is: Lars von Trier Hitler). Ta lõpetas tehtud naeruga ja hiljem kuulsaks saanud sõnadega: “OK. Ma olen nats.”
Antisemiitlikud kõned on Prantsusmaal seadusega keelatud ja festivali korraldajad küsisid režissöörilt ametlikult selgitust. Tunni aja pärast teatas von Trier: “Kui ma olen hommikusel pressikonverentsil kedagi oma sõnadega solvanud, palun siiralt vabandust. Ma ei ole mingil moel antisemiit ega rassiliste eelarvamustega ja ma pole nats.”
Festivali direktsiooni meelest, kellele vabandus edastati, polnud sellest küllalt. Võimalik, et vabandamine toimus von Trierile omases arrogantses maneeris ega tundunud siirana. Kõik von Trieri filmi promoüritused lõpetati, filmiõhtusöök ja -pidu keelati ära. Festivali pealik Gilles Jacob teatas, et festivali direktorite nõukogu on otsustanud kuulutada režissööri persona non grata’ks ja see otsus jõustub viivitamatult. Jacob luges ette: “Me kahetseme sügavalt, et Lars von Trier kasutas foorumit kommentaarideks, mis on vastuvõetamatud ja vastuolus inimsuse ja hea tahte põhimõtetega, mis on festivalile olemuslikult tunnuslikud.” Ja nagu irooniaks eelnes sellele sissejuhatus: “Cannes’i eesmärk on luua erakordne foorum kunstnikele oma tööde esitamiseks ja nende väljendus- ning loominguvabaduse kaitsmiseks!”
Juudiorganisatsioonid, nagu Prantsusmaa Juudiinstitutsioonide Esindusnõukogu (CRIF) ja Rassismi- ja Antisemiitlusevastane Liiga (Licra) teatasid, et on otsusega rahul. Sakslased aga ei näidanud millegagi välja, et neid von Trieri provokatsioon oleks kuidagi riivanud.
24 tunni pärast andis von Trier oma hotelli aias Mougins’i linnakeses kümme kilomeetrit Cannes’ist juba palju üksikasjalikuma selgituse. “Ma tõesti ei tea, mis mulle peale tuli. Muidugi oli see väga sarkastiline ja toores, kuid see-eest väga taanilik. Kuid ma ei tahtnud kedagi solvata. Mõnikord ma küll solvan inimesi kindlal eesmärgil... Põhjuseks, miks asi nii suureks läks, on see, et Prantsusmaal on juutidega olnud problemaatilisi suhteid ja neid ei ole hea puudutada.” Festivali direktsiooni teatest oma kõrvaldamise kohta arvas von Trier: “Sellest on saanud festivali peamine sündmus. See on veidi kummaline, sest isegi kui ma oleksin Hitler, mis on sel tegemist minu filmiga. See on filmide, mitte režissööride festival.” Ent von Trieri kurjal lõõbil on sügavad isiklikud tagamaad.
Viis aastat tagasi võttis saksa päevalehe Die Zeit ajakirjanik Katia Nicodemus režissöörilt pika intervjuu. Von Trier lubas vastata täiesti siiralt. Nicodemus küsib: “Te kasvasite üles juudist isaga. Ema ütles teile oma surivoodil, et tegelikult olete helilooja
J. P. E. Hartmanni poeg. Et ta hankis sel viisil oma lapsele “loovvõimeid”. Von Trier vastab: “Sinnani olin kogu aeg arvanud, et olen juudi päritolu (tema seaduslik isa Ulf oli juut). Kindlasti olen aga pigem nats. Surma eel ütles ema, et ma peaksin õnnelik olema, et olen teise mehe poeg. Ma olin selle paljastuse üle väga õnnetu.”
Tollal ei tekitanud enda natsiks tituleerimine mingit skandaali. Ega’s keegi ei usugi, et von Trier on nats. Vaevalt et juudidki seda usuvad. Kuid aeg on muutunud. Juudid on närvilised ja Iisrael võitleb oma võitlust. Obama teatas, et “unistus juudi demokraatlikust riigist ei saa teostuda koos püsiva okupatsiooniga” ja soovitas otsida riigipiire 1967. aasta omade lähedalt. Prantsuse ajalehed, kes skandaali valgustamisel on üldiselt olnud vaoshoitud, toovad siiski ära ka kõik, mida Trier Iisraeli kohta ütles. Isegi selline rahvusvaheline ajaleht nagu International Herald Tribune toob nüüd oma vaatenurga-rubriigis kõrvuti ära palestiina ja iisraeli poliitikute teineteist välistavad vaated Palestiina riigi loomise asjus.
Aga häbematult agressiivne on von Trier alati olnud. Tema “Dogville” ja “Manderlay” on läbinähtavalt Ameerika-vastased. Ja seetõttu pole ehk juhus, et just ameerika ajakiri The Hollywood Reporter pealkirjastas esimesena uudise pressikonverentsist pealkirjaga “Von Trier teatas, et on nats ja mõistab Hitlerit”. Ent poliitilisele ärplemisele lisandub puhtinimlik mõõde. Humanistiks on von Trieri raske pidada, pigem ehk nihilistiks. Trieri viimastes filmides on näha, et ta pettub totaalselt inimestes.
Ja vaatajat ta küll ei austa. Ta filmid on vaataja suhtes väga ründavad. Ja pealekauba on von Trier ka väga edev ja nõuab endale pidevalt tähelepanu. Provokatsioonid on tema reklaamistrateegia. Publik on talle laborihiirte kari, kelle peal saab teha kinokatseid. Ja oma kinokatseid teeb ta sarimõrvari järjekindlusega. Ta teeb libust pühaku (“Laineid murdes”, 1996). Ta teeb elektritoolil hukkamisest muusikali (“Tantsija pimeduses”, 2000). Ta laseb gangsteritel maa pealt pühkida väikelinna (“Dogville”, 2003).
Miks siiski tema filme vaadata? Miks mindi keskajal vaatama, kui timukas kurjategijal pea maha lõi, ja miks tahab viiendik ameeriklasi bin Ladeni hukkamist televisioonis näha? Von Trieri filmidel on psühhoteraapiline mõju. Isiklikult ma teda väga ei armasta, kuid respekteerin täiesti.
Kuid kõigepealt on see tänaseks 55aastane mees, kes Cannes’is aastal 2000 “Tantsijaga pimeduses” Kuldse Palmioksa sai, kinohull. Kino on tema jaoks elust ja poliitikast ülemal. Ka “Melanhoolia” on võimas misantroopiline apokalüpsisfilm, Screeni festivaliajakirja kaks kriitikut, prantslane Michel Ciment ja taanlane Bo Green Jensen, annavad sellele maksimumpunktid. Ise teinuksin samuti. Kuigi mõni esikriitik suhtub ka teisiti. The Guardiani Peter Bradshaw peab seda skandaali suhtes “süütuks ja tüütuks” filmiks ja The Hollywood Reporteri Todd McCarthy meelest “mõnuleb film jälkustes ja hiilgavas muusikas”.
Mis ka poleks, von Trier aktualiseerib vanu ja osalt unustusse vajunud küsimusi. Kas kunstiteos võib olla suurem oma loojast? Kas põlgus inimeste vastu ei peegelda mitte sügavat traagikat? Kas kunst saab olla väljaspool poliitikat? Kas Trieri kuulutamine persona non grata’ks pisendas Cannes’i mainet või lisas sellele hoopiski vürtsi?
