Indrek Kannik: Mis sai Gruusiale kingitud elektrita arvutiklassist?
ÜRO on püstitanud arenenud riikidele eesmärgi, et arenguabiks võiks minna 0,7 protsenti riigi sisemajanduse kogutoodangust (SKT). Eesti jääb selle saavutamisest väga kaugele. Meie arenguabi oli 2010. aastal 14,1 miljonit eurot, mis teeb vaid 0,1 protsenti meie SKTst.
Tõsi, 0,7 protsendini olid 2009. aastaks jõudnud vaid viis riiki ja arvestades enamiku arenenud riikide suurt eelarvedefitsiiti, pole põhjust loota, et olukord niipea muutub.
Ehkki Eesti on arenguabi üldnumbreid vaadates paratamatult kääbuspanustaja ja ka suhtarvudes tipust kaugel, üritame jõudumööda siiski positiivselt silma paista. Valitsus on otsustanud, et 2015. aastaks peaks arenguabi moodustama meie rahvakogutulust juba 0,17 protsenti, mis oleks päris kiire areng ja üldise rahvusvahelise tendentsiga pigem vastuolus.
Arenguabi on selline riigieelarve osa, mis tekitab poliitiliselt vastakaid seisukohti ja otsustajate populaarsust masside hulgas ei suurenda. Me aitame teisi, samas kui on selge, et Eesti riik pole veel kaugeltki valmis ja sotsiaalseid kitsaskohti meil jagub. Populistlikud rünnakud arenguabi teemal on seetõttu paratamatud.
Väikese riigina peame endale tunnistama, et tõsise kriisi saabudes oleme liitlaste abist rohkem sõltuvad, kui suuremad riigid. Selle abi kindlustamiseks peame stabiilsetel aegadel olema eeskujulikud liitlased, et mitte öelda paavstimad kui paavst ise.
Selleks on muidugi olemas veel ratsionaalsemaidki argumente. Arenguabi eesmärk on ennekõike soov kaasa aidata teiste riikide arengule ja meid huvitavate regioonide üldise eluolu parandamisele – ja sellest tulenevalt kaudselt ka me enda julgeolekule.
Sellest lähtuvalt on valitud ka Eesti arenguabi partnerriigid. Afganistan on igati loogiline valik, Eesti arvestatav sõjaline kontingent on seal juba aastaid. Afganistanist läänele lähtuvat julgeolekuriski pole võimalik lõplikult likvideerida ainult sõjaliselt. Kui sealne ühiskond ei kaasajastu, kordub kõik isegi sõjalise edu korral mõne aja pärast uuesti.
Ülejäänud meile arengukoostöös olulised riigid on ELi naabruspoliitika partnerid, ennekõike Gruusia, Moldova ja Ukraina. Seegi valik on loogiline, sest just need riigid on võtnud ELi integratsiooni endale põhimõtteliseks eesmärgiks. Meie saame jagada neile oma reformikogemusi.
Kõige keerulisem on kogemuste jagamine olnud Ukraina suunal. Ma ei muretseks niipalju isegi viimase aja tagasilöökide pärast demokraatia rindel – usun, et need on ajutised ja Ukraina ei muutu Venemaa- või Valgevene-sarnaseks autokraatlikuks riigiks.
Pigem on probleem Ukraina suurus ja osaliselt sellest tulenev ettevaatlik suhtumine reformidesse. Meie üsna radikaalseid reforme on seal keeruline rakendada.
Taas jõudsime Eesti väiksuse juurde. Meil pole piiratud mitte ainult rahalised võimalused, vaid meil napib igas valdkonnas ka häid inimesi. Peame enda jaoks väga täpselt piiritlema kõige olulisema ning mitte killustama oma piiratud võimalusi eri suundade vahel.
See soovitus kehtib nii meie diplomaatias, kus arendame üsna jõuliselt saatkondadevõrku, samal ajal kui isegi Rootsi on hakanud oma välisesindusi sulgema, kui ka arenguabi valdkonnas, kus aeg-ajalt tahetakse meie sihtmaade hulka lisada ka Aafrika riigid.
Arenguabi puhul küsitakse, kui palju sellest siis ikkagi tegelikult abivajajateni jõuab. Suurte kogemustega põhjamaad on avalikult tunnistanud, et suur osa 1970–1980ndatel osutatud arenguabist kadus kui musta auku, paremal juhul oli sellest lihtsalt vähe tolku.
Võib-olla ei varastatud kingitud meditsiinivarustust ära. Aga kuna korralikku hooldust sellele polnud, võis kallis aparatuur juba aasta-paariga töökõlbmatuks muutuda.
Sarnased ohud varitsevad meidki. Mul on isiklik kogemus 2002. aastast. Enne rooside revolutsiooni otsustas Eesti kaitseministeerium kinkida Gruusia sõjaväeakadeemiale arvutiklassi.
Ministeeriumi toonase kantslerina juhtisin Gruusiasse sõitnud delegatsiooni, mille ülesanne oli klass pidulikult üle anda. Kuid sellega oli koomiline lugu. Me pidime turult sularaha eest koolile ka elektrigeneraatori muretsema, kuna elektriga olid Thbilisis tollal kehvad lood ja ilma lisageneraatorita polnuks klassi käivitamine võimalik.
Veelgi tähelepanuväärsem ja kurvem on aga asjaolu, et kui hiljem on mõni Eesti ametiisik soovinud näha, kuidas arvutiklass töötab, pole seda neile näidatud. Sellest võime teha teadagi mis järeldused.
Vahejuhtum näitab ilmekalt, et rahalistest vahenditest ainuüksi ei piisa. Väga hästi tuleb tunda sihtriiki ja tagada ka kontroll vahendite kasutamise üle.
Vaatamata siseriiklikule vastuseisule, oskamatusest või suutmatusest tekkinud probleemidele on arenguabiga edasi minek siiski mõistlik. Ma ei arva, et peaksime lähikümnendil ÜRO poolt seatud eesmärgini (0,7 protsenti) jõudma, kuid majanduse kasvades saame sinnapoole liikuda küll. Oluline on solidaarsus. Meile, kes me mitte väga ammu veel lääneriikidelt arvestatavat abi saime, peaks see olema tuttav.
Artikkel kajastab autori isiklikke seisukohti.
