Maria ja Mart Juur: kuulsuse võlust ja valust

Mardi (47) ja Maria (23) elu keerleb ümber muusika. Üks on andunud kuulaja, teine teeb ise ja on oma nišis juba päris hinnatud tegija.

Maria kontsertturneest

Mart:

Ma räägin kogu aeg Mariale, et ta peaks mind kaasa võtma. Ma pole käinud ühelgi tema kontserdil.

Maria:

Sest isale ei meeldi ju reisida.

Mart:

Vale!

Maria:

Miks sa peaksid tulema? See 40 minutit laivi kaob logistika taha ära. Vahel ununeb, miks ma üldse läksin kuskile. Oktoobris läheb huvitavaks, kui lähen festivalidele. Ja siis ma ei võta ka isa kaasa.

Mart:

Väga halb! Võiks ikka vana isa kaasa võtta ja talle maailma näidata!

Maria:

Ma lihtsalt ei luba paaril lähemal inimesel tulla, võib-olla kunagi luban. Aga isa teab seda tunnet väga hästi… Ma ei pea isegi seletama.

Mart:

See läheb üle.

Maria:

Kui ma suure lavašõuga tulen Saku suurhalli, siis pean ikka laskma teil tulla.

Facebookist

Mart:

Minul aitab Maria tegemistega kursis olla meie Facebooki-sõprus. Ta paneb sinna palju uut materjali üles.

Maria:

Ja sina lingid kõik edasi. Su sõpradel on kindlasti juba kopp ees, sealt tuleb peamiselt minu uudiseid, laule ja sinu enda väikseid haikusid.

Mart:

Mingit pläma.

Maria:

Sa oled minu hääletoru. Aga see on lahe. Mulle on lapsepõlvest jäänud harjumus, et kui midagi juhtub, annan kohe sulle teada.

Mart:

Kuna meie elu on juba eri riikides, on Facebook hea asi.

Maria:

Sellist tunnet ei ole üldse, et oleks õudselt palju lahus olnud.

Mart:

Ei ole, jah. See on jälle suhtluskanali küsimus. Kui läksin 16aastaselt ülikooli, käisin alguses sageli maal vanematekodus ja helistasin tihti koju. Aga see läks ruttu üle, mingil hetkel ei viitsi enam raporteerida. Vene ajal pidi minema EPA peahoonesse või 1. Mai tänava postkontorisse helistama ja see oli vaevaline. Aga praegu on suhtlemine kuidagi loomulik, selleks ei pea kuhugi minema. Ikka iga päev teeme nalja ja ajame plära.

Maria:

Ükskord saatsin sulle e-maili ja sa helistasid mulle mobiiltelefonile ja ütlesid, et oled praegu voodis nii ebamugavas asendis, et sa ei saa trükkida. Ja siis oli hästi lahe lämiseda 50 minutit, mina oma Londoni uberikus ja sina mõnusasti Otepääl, teki all. See näitab seda, et distantsid on järjest virtuaalsemad.