“Kui tahan, võin Inglismaalt lahkuda. Aga ainult ilma lasteta.”

Inglismaal hinduga abielus olnud eestlanna juhtum näitab, et ka “tsiviliseeritud” kohtulik lastejagamisprotsess võib päädida tõelise põrguga.

Ekspressiga võttis ühendust Inglismaal Manchesteris elav eestlanna, kolme lapse ema.

Cat

, nagu teda uuel kodumaal kutsutakse, luges meie lehest tartlanna

Monika

kurba lugu ja otsustas jutustada enda oma, sama masendava. Monika põgenes koos pisitütrega Itaaliast, elu põrguks muutnud mehe ja ämma-äia eest Eestisse. Tema mees aga pöördus kohtusse nõudmisega, et laps tuleb Itaaliasse tagasi viia. Eesti kohus tegi Monikale selgeks, et maailm kuulub juristidele ja kuna naine talitas südame, mitte seaduse järgi, on ta süüdi ja mehe nõudmine tuleb täita. Kohus märkis, et Itaaliast põgenemise asemel tulnuks töötul naisel kohapeal jurist palgata ja sealses kohtus lapse saatus selgeks vaielda.

„Ehk on minu lugu kellelegi hoiatuseks,“ arvab Cat, kes käitus just nii, nagu Eesti kohus Monika loo puhul ainuõigeks pidas. Abikaasast lahutanud Cat palkas Inglismaal juristi ja asus oma eksabikaasaga laste hoolduse asjus võitlusse. Tulemuseks oli kui mitte täielik häving, siis korralik katastroof küll. Oma sõnade kinnituseks saatis naine kümneid lehekülgi kohtudokumente.

Olen hariduselt filoloog. 1990ndate lõpus jätkasin õpinguid doktorantuuris, Manchesteris. Jaanuaris 2000 kohtusin ääretult sarmika India päritolu mehega. 2001. aasta lõpus hakkasime koos elama. 2003. aastal abiellusime ja elasime koos päris mitu aastat ilma et ma oleks mingeid, nagu tagantjärgi targad kindlasti arvavad, paratamatult konfliktini viivaid kultuurilisi erinevusi täheldanud. Ma ei jahtinud rikast meest, kuigi ilmselt on võõrastel lihtsam minust nii mõelda. Mõlemad olime tudengid, kui kokku saime. Lihtsalt tundus olevat inimene, kelle kõrval oli hea ja lihtne olla, ei pea teesklema. See on ju kõige tähtsam.

Ent lapsed panevad tihti, võib-olla alati, läbisaamise proovile. Nii ka meil.

Märtsis 2006 sündis meil teine laps, poiss. Selleks ajaks olid suhted juba nii halvad, et mees ähvardas lapsi ära võtta, kuna ma olevat vaimselt haige. Tööl ma ei käinud, mul ei olnud ka raha, et lahutusprotsessi algatada. Jutt sellest, et olen vaimselt haige, käib siiani. Lõpuks ei pidanud ma vastu ja käisin eelmisel nädalal arsti juures, kust loomulikult väljusin paberiga, et olen terve.

Ent alandamine, hulluks nimetamine, süütunde sisendamine pidavat käima “asja juurde.”

Kogusin raha, et algatada lahutust. Mul oli meeletu hirm, mis hakkab toimuma, kui mehele kohtust mu hagi saadetakse. Nii läkski — järgnes sulaselge põrgu. Kuude kaupa magasin laudpõrandal kõige väiksema lapse toas, karistuseks. Mees perele toidu jaoks

raha ei andnud, rääkis „küla peal“, et mul on seksuaalsuhted teiste meestega jne.