“Müüt on miski, mis asub teispool head ja kurja,” resümeerib autor nüüdse raamatu avaleheküljel. Edasi tulevad vaatluse alla meie vanarahva kosmoloogilised algupäramüüdid. Muistendeis leiduvat loojapaari müüti (taevane Vanaisa ja maine trikster või Vanapagan) käsitles Krull põhjalikumalt essees “Loomise mõnu ja kiri” (2006). Nüüd kajastab ta ainult regilauludes, laiemalt läänemeresoome loomislaulus esile kerkivat ürglinnu müüti, mis vastupidi loojapaari omale lähtub üheselt naiselikust algest.

Ilmapuu otsas kasvab õun, mille tuul vette veeretab. Ürgvees sünnib õunast meie loomisloo lind. Ta on demiurg, müütiline jumalanna, kellel ei puudu ka meremao tunnused. Loomislaulus punub lind maailmapesa, muneb sinna oma kosmilised munad ja pillutab neist koorunud pojad universumina laiali. Rahvalaulust lähtudes ja Gaston Bachelard’i “Ruumipoeetikast” tuge saades nendib autor: “Kõiksus on loodud nii, nagu ürglind ehitas oma pesa; ja kui müütiliselt samastada loomine ja loodus, ongi meie maailm jumalanna pesa” (lk 31).

Raamatu lõpuosas vaatleb Hasso Krull muuhulgas ka eesti rahvaluulest tuntud Jeesuse näljasurma laulu ning peatub lähemalt Mircea Eliade “kosmilisel kristlusel”, sakraalse ja profaanse vastandamisel ja tänapäevaste müüdiuurijate Suure Jumalanna kujutelmadel. Kuid Maarjamaa nüüdiskontekstis ehk olulisemgi on tema tõdemus Jumalanna pesa ees: “Naissoost looja kuju on väga võimas” (lk 56). Saagu sest teadmisest tervendav vesi soolise võrdõiguslikkuse veskile!