Voodijutud: Toomas ja Evelin

Toomas Hendrik: Ma ei ole sugugi kindel, kas meie voodit on vaja jälle näidata.

Evelin: Jälle?! Ma isegi ei mäleta, millal meie voodit viimati näidati. Kusjuures minul ei ole selle vastu midagi, ja Hardi näitaks meie voodit kas või igas seerias, kui sina ainult lubaksid.

Toomas Hendrik: Pühapäevasesse uue hooaja esimesse seeriasse ma ühe voodistseeni lubasin.

Evelin: Sellepärast, et seal me loeme voodis sinu nn elulooraamatut. Kusjuures nii, nagu sa soovisid – et kaas on näha.

Toomas Hendrik: Seda muide ei ole vaja reklaamida, see müüb ennast ise.

Evelin: Sellepärast, et pool raamatut on minust. Okei, räägime asjast. Nii nagu mina olen Eesti esimene leedi, nii on see siin Eesti esimene voodi. Sellepärast peabki ta olema keskmisest tervislikum ja turvalisem. Mitte tingimata pehmem. Küll aga võivad tervisliku voodi juurde kuuluda mitmesugused padjad ja padjakesed, mõni pehme loomakene.

Toomas Hendrik: Jänes ja Siga.

Evelin: Ma räägin tõsiselt. Samas mingit väga toretsevat baldahhiini ma ei ole pidanud vajalikuks.

Toomas Hendrik: Meenutaksin siinkohal oma öökapiautorit Marcus Aureliust, kes kirjutab, kuidas ta Diognetose eeskujul kiindus lihtsasse, loomanahaga kaetud asemesse ning muusse sellisesse, mis kuulub hellenliku eluviisi juurde.

Evelin: Jah, nii võis see olla XIX sajandil, aga meil on XXI sajand.

Nukud pilasaatest “Pehmed ja karvased”