Muinas-Eesti Ekspress: “Mind ründas pungis silmadega must kana!”
Christopher Schenkenberg,
vabakutseline ajakirjanik
Nad on kuradi endaga mestis! Tõmmake nad rattale! Nii möirgas von Oldenbockum, kui Muinas-Eesti Ekspress oma küsimustega tema juurde Paide kindlusesse jõudis. “Nädalapäevad tagasi püüdis Tallinnas võimule trügida pungis silmade ja kinniseotud suuga suur must orav! Tunaeile aga ründas mind pungis silmadega must kana, kes kaagutas nii kõvasti ja valesti, et vaigistas isegi Niguliste kiriku kella! Nõidumine on muutumas igapäevaseks ja see ohustab ordule jumala poolt antud võimu. Rääkimata sellest, et Saku kandis räägitakse, nagu suudaks nõiad õlleteo nurja ajada.”
Möödunud Issanda aastal sai Liivimaa esirüütliks kutsutav von Oldenbockum sõjakäigu ajal katapuldilt põllukiviga tabamuse lagipähe. Sestsaadik pole ta päris endine ja jättis tänavu vahele isegi kurikuulsa neli ööd ja päeva kestva Ugandi räätsamaratoni.
Siiski on von Oldenbockumi kahtlused musta nõidumise levikust Eestimaa pimedamates piirkondades mitmest allikast kinnitamist leidnud. Alles hiljuti olevat Harjumaal keegi kerjusnaine majast majasse rahva käest õlut küsimas käinud. Kui sellest keelduti, lausunud naine ähvardusi. Varsti juhtunudki, et neis majapidamistes luhtunud käsilolev õlletegu – jook haisnud hullemini kui mägra kusi ja teinud joojad näost mustaks.
Ühes talus Konguta lähistel olevat keegi musta koera kujul vanema majja tunginud, vanema tütart kolm korda paitanud ning padja peale mingisuguse juurika jätnud, mille söömise tagajärjel neiu ära surnud.
Uugla talumees Jürri rääkis Ekspressile, et talupoeg Pavel Willapulcki naine olevat tema kehasse õlle abil konnad ja maod nõidunud.
Peipsi äärses Mehikuurmas olevat nähtud leegitsevat risti ning kuuldud kummalisi karjeid just selle kase alt, kuhu olevat elusalt maetud teadjamees Filipp – too kummaline mees olevat hädalisi ravitsenud kätega, mis tavapäraste, taimede ja ussisõnadega ravitsejate sõnul olla ei midagi muud kui puhas nõidus ja kõlvatu konkurents.
On kuulda ka juhustest, kus karjapoisid pärast ihnsate taluperemeeste küpsetatud uudseleiva söömist näinud vanapaganapoisse ja põgenenud kabuhirmus kuuselatva.
Need ja paljud teised näited panid foogti koostama kirja ordumeistrile. Foogt nõuab, et Liivimaal võetaks Lääne-Euroopa riikide eeskujul vastu nõidumist keelav seadus. Von Oldenbockum viitab juba kümmekond aastat Prantsusmaal kehtivale seadusele, mis muuhulgas lubab naisi tuleriidale saata ka seksi soovimise ja käsikiimaluse, aga ka selle eest, kui naine on vahekorra ajal mehe peal. “Sellest kogu maailma kurjus alguse saabki! See kõik on saatanast! Halb, väga halb, et meie seadused pole niisuguseid patte veel keelustanud.”
Foogti mõte nõidumine ja libahundiks käimine (paganate kombed) lõpuks surmanuhtluse ähvardusel kriminaliseerida, pole seni laiemat toetust leidnud.
Tuntud arvamusliider Läti Henrik jäi mõttesse. Kolm päeva mõelnud, vastas ta, et foogti ideel on jumet. “Olen minagi kuulnud inimestest, kes kuradiga lepingu sõlminud ning käivad öösiti soo peal tantsimas. Aga mida sa sellistega teed? Üles puua neid ei saa – varesed nokivad surnukehast tükke ja viivad paganate jumalale Odinile. Kui, siis ainult hõõguvate tangidega pigistada, siis jalad ja käed liikmete kohalt puruks lüüa, süda välja kiskuda, pea maha lüüa ja tee äärde posti otsa panna ja keha põletada.”
Maasilinna foogt Heinrich Lüdinghausen rääkis järgmise loo: “Karja kirikus oli keegi rätsepmeister kogu rahva kuuldes ähvardanud talupoeg Reinu, kes olevat temalt neli vööd varastanud, et kui ta neid kohe tagasi ei too, juhtub talupojaga midagi halba. Varsti oligi Reinul kont kurku kinni jäänud ja ta oli lämbumise äärel. Reinu poeg viis rätsepale vööd tagasi, rätsep aga andnud vastu tinapudeli ja “teinud sinna midagi, mis nagu viin näis, aga polnud” ning käskinud tema isal seda kasutada, siis minevat paremaks. Samal ajal oli ta ähvardanud, et kui ta seda pudelit talle tagasi ei too, siis tal hästi ei lähe. Poeg ratsutas koju, aga ei hoolinud ähvardusest, vaid sulatas pudeli ja valas sellest sõle, nagu tüdrukud sel ajal tavatsesid Saaremaal kanda, ja kinkis selle edasi. Pärast seda oli ta aga kohe haigeks jäänud ning lõpuks ka hinge heitnud.”
Probleem on seega suur, leidis Lüdinghausen, aga avaldas samas kartust, et Liivimaa meeskohtutes pole piisavalt oskusteavet, et nõiaprotsesse läbi viia: “Talupoegade seas lokkab joomarlus. See võib, aga ei pruugi õigusemõistmisele kaasa aidata.”
Von Oldenbockum pakub viimasele probleemile nutika lahenduse: “Kohtunikke polegi tarvis! Nõidumises kahtlustatavale tuleb korraldada veeproov. Kui ta vajub põhja nagu kivi, oli ta aus inimene. Kui aga ujub veepinnal nagu part, ongi ta nõidumises süüdi,” pakub foogt välja lihtmenetluse viisi, mis aitaks kohtupidamisele kuluvat aega vähendada ja vähendada ka teise astme kohtute töökoormust. “Toimib ka talvekuudel!”
Siiski leidub skeptikud, kes arusaadavatel põhjustel palusid oma nime ja soo täpsustamata jätta. Üks leidis, et nõidumine on eestlaste identiteedi lahutamatu osa. Teine viitas Venemaalt pärit värskele uurimusele, mille kohaselt Oldenbockumi nägemused võivad olla põhjustatud öisest juustusöömisest.
Pärnumaal Tihemetsa kandis olevat hoogu kogumas liikumine, kus naised nõuavad õigust nõiduda, libahundiks käia ja endale ise seksuaalpartnerit valida. Keegi Tiina-nimeline, keda peetakse liikumise vaimseks juhiks, teatas Muinas-Eesti Ekspressile: “Mina olen eluaeg uurinud mehi ja minu eluaegne uurimustöö on jõudnud järeldusele, millal mees on õnnelik. Mees on õnnelik siis, kui ta tunneb, et ta on tark. Siis tuleb tükk maad tühja maad ja siis ta tunneb, et ta on tugev. Siis ta loob küllust ehk on rikas inimkeeli. Siis tuleb veel tükk maad tühja maad ja siis alles tulevad seksuaalsed mängud. Aga kuna me elame sellises kummalises tagurpidi maailmas, siis alustatakse teisest otsast…”
