Söögiisu kadus, Ellen nuttis päevad läbi. Siis aga hakkasid tulema komplimendid: oi, sa oled kaalust alla võtnud! Sa näed nii kena välja!

Ellen märkas, et oli nädalaga kaotanud viis kilo. Ta oli väga rahul ja hakkas teadlikult vähem sööma.

Söögiisu tuli tagasi, aga Ellen võttis ette toitude etiketid: ajas näpuga järge kalorsusel, pani kirja iga söödud ampsu, loobus täielikult kommidest ja rämpstoidust. Õhtud kulusid jooksmisele.

Paari kuu pärast tundis Ellen, et on lahkumisvalust üle saanud. Ta nautis kaalukaotust, see andis enesekindlust, et otsida taas meeste tähelepanu.

“Siit alates,” ütleb Ellen täna, “hakkas söömishäire võimsaid tuure koguma.”

Ellen kaalus end mitu korda päevas. Ta ­uuris internetist kaalulangetamise nippe ja tegi

metsikult trenni. Ostis kaalu alandavaid ­tablette. Küpsetas, aga ise ei võtnud tükikestki. Randmel tiksus pulsikell: vaja oli täpselt teada, kui palju päeva jooksul kaloreid kulub. Ta kartis külaskäimist, sest sellega kaasnes seltskond ja hea-parema söömine.

Mõne aja pärast leppis Ellen endise elukaaslasega ära, mehe algatusel. See kinnistas Elleni jaoks seose, et saledana on ta ihaldusväärne – kui ta kaalust alla võttis, tahtis mees temaga koos olla.

Ellen hakkas nägema õudusunenägusid, kus ta kooki sõi, ärkas seepeale üles ja mõtles hirmuga, kas see juhtus unes või ilmsi. Kehakaal langes pidevalt, aga Ellen polnud ikka rahul, eesmärk oli 50 kilo. Samal ajal halvenes tervis. Ta käis mitme arsti vastuvõtul, konsulteeris hematoloogiga, andis analüüse. Lahendust probleemile ei leitud, aga näidud aina halvenesid. Lõpuks saavutas Ellen oma eesmärgi: kaal näitas 49,7 kilo.

Aeroobikatreenerist sõbranna oli esimene, kes kasutas sõna “söömishäire”. Ellen ei uskunud, et see võiks tõsi olla, kuid eriarsti juures selgus karm tõde.

“Meil pole isegi haiglas sees nii halbade näitajatega patsiente,” ütles arst. “Sul on tõsine söömishäire. Peaksid ravile tulema.”

“Teisel vastuvõtul sai ka minu elukaaslane aru, et mul ongi haigus. See oli tema jaoks suur üllatus,” kirjeldab Ellen. Ta oli haiglaravil vaid päeva, ja lahkus omal soovil. Ta tundis, et see ei sobi talle, kuna tähelepanu pöörati eelkõige toitumisele. Õnneks leidis Ellen abi ühe erakliiniku päevakeskuse pilootprojekti raames. Sealne aktiivne ravi kestis kuu aega, järelprogramm veel pool aastat. Selgus, et Ellen oli söömishäiretele vastuvõtlik juba oma lapsepõlve tõttu.

Selle taga olid isa ütlused teismelise tüdruku väljanägemise kohta, ema ülekaal ja kaalu alandamise pingutused ning sellest tulenev hirm enda ülekaaluliseks minemiseks geenide tõttu. Lisaks varajase teismeea vastuseta jäänud armumised.

Pärast aktiivset ravi hakkasid Elleni tervisenäitajad paranema. Praegu on ta kahe lapse ema ja ütleb, et toitub normaalselt.

* nimed muudetud.