Charlie teine tulemine
Aga läinud nädalal jõudis Charlie Viikberg jälle uudistesse, omandades enamuse ASist Pärnu Õlu. Ennäe, meie kõik kaotasime oma vara, aga Charlie Viikberg ratsutab tagasi ja ostab kokku õlletehaseid! Ja tal ei ole mitte midagi viga!
Õigupoolest pole piibellik lähenemine põhjendatud, sest 1994ndal, kui Viikberg Tallinna 56. keskkooli lõpetas, ei olnud usuõpetust kooliprogrammi veel lisatud. Suvi saabus sellest hoolimata. Viikberg oli paar kuud Ehitusmaailmas transporditööliseks, kuid leidis, et “käte jõul teenitav palk on oluliselt valusam kui peaga teenitav”.
Järgnevalt töötas tulevane investeerimisstaar Hoiupanga tellerina, aga varsti ei meeldinud talle (palk 1400 krooni) ka seal. “Väga nüri oli. Ma olen rutiinis üldse jube vilets. Mulle meeldib rohkem hurraaga peale minna.”
Ja siis “joppaski” – Viikberg sattus Hoiupanga toonase juhatuse esimehe Aare Kilbiga korvpalli mängima. Aktiivne tüüp, kes õppis EBSis ja oli pealegi näinud sarja “Capital City”, sobis aktivajuhtimisse ideaalselt. Palk, mis sõltus fondimahust, tõusis kiirelt. Kui algas Hoiupanga aktsiaemissioon, mõistis Viikberg laenata “ema kolleegilt” 200 dollarit. Ta lasi ka oma töökaaslastel, asjast mittehuvitatud naistel, aktsiaid ära märkida, et need hiljem 1 EEK kõrgema hinnaga kokku osta. “See oli sisuliselt üleöö saadud 5000 krooni.”
20. eluaastaks oli Viikberg teeninud esimese seitsmekohalise summa (ta ise ütleb valutumalt: “Teenitud raha sai võrrelda ühe tuntud telemänguga”). Pikajalgsed naised, kiired autod. Ja kõige keskmes sädeles “Kapital” – kultussaade, kus noored valge pluusi ja tuima näoga börsianalüütikud vahendasid rahvale investeerimisuudiseid. Ainult et Charlie ei olnud tuim. Tema silmad põlesid. “Noor edev poiss,” tunnistab ta tagasi vaadates.
Viikberg saabus telemajja hingeldades, rebis lipsu sirgeks ja tagus teksti, millega eetrisse minna, arvutisse. Üldisele optimismile vastavalt kasutas ta läbivat suurtähte: “NIISIIS VÕIB ÖELDA, ET TÄNASE KIIRE TÕUSU TAGA OLI ÜHE 33AASTASE NOORMEHE HUKKAMINE UMBES 2000 AASTAT TAGASI.”
Ei kujuta ette, mida suutsid televaatajad nii hermeetilistest läkitustest välja lugeda. Aga küllap polnud buumi ajal vahet ja “kiiret tõusu” võis võrrelda või selgitada millega iganes. Parimatel päevadel teeniti Hansapangale ühe tehinguga kolm miljonit.
Tervislikum on mitte mõelda, kui palju sellisest summast maakleri isiklikuks kapitaliks transformeerus. Igatahes kolis Viikberg just sel ajal Lasnamäelt kesklinna. Tema ülikonnad nägid välja nii värsked, justkui oleksid soetatud mitte rohkem kui 30 minutit tagasi.
Staarina armastas Charlie suuri tehinguid. Ja kolleegid olid veidi kadedad. Kord organiseeriti grippi põdevale Charlile kõne “modelliagentuurist”. Innustunud häälega naine palus, et investeerimispankur tuleks ja ka modellidele majandusest kõneleks. Hoobilt tervenenud Charlie jõudis ka kõigile kaastöötajatele rääkida, kuidas ta peagi tüdrukutele majandust õpetama läheb. Kuid Karl Friedrichisse ei saabunud kokkulepitud ajaks kedagi. Mitte kedagi peale kolleegide, kes otsekui juhuslikult kõrvallauda einestama sattusid.
Septembris 97 alustasid aktsiahinnad pikeed. ETV arhiivis on säilinud dokumentaalkaadrid toonasest halvast päevast börsil. Viikberg peaaegu et märatseb. Ta peksab telefonitoru hargile.
26. mail 1998 esines Charlie “Kapitalis” viimast korda: “Investori seisukohast ei ole midagi head toimunud. Aktsiahinnad on tagasi seal, kus nad olid pärast börsikrahhi.” Sellele ei olnud tal enam midagi lisada.
Erinevalt reainvestorist ei kaotanud Charlie isiklikku vara eriti palju. Oma matsu sai ta kätte hiljem, Venemaa “Taassünni panga” aktsiatega. “Nende väärtus kukkus ühe päevaga 600 000 krooni, aga tegelik laks oli muidugi suurem.” Muide, need aktsiad on Viikbergil siiani alles (“jonni pärast”), ehkki pank pole nimele vaatamata siiani taassündinud.
Algas “tiksumise” periood. “Ma sisuliselt vegeteerisin Hansapangas. Seis oli suhteliselt nutune.” Siis, millalgi 98. aasta lõpus, Charlie lahkus. Ilmselt tänu seostele Mõõdukatega (läinud aastal toetas Viikberg neid 50 000 krooniga) leidis ta rakendust Tallinna linnavalitsuses. Lühikese aja jooksul jõudis ta olla näiteks “linnamajandusameti peaspetsialist”, “kinnisvarahooldusettevõtete erastamiskomisjoni esimees” ja “ettevõtlusameti kontsernipoliitika teenistuse direktor”. Igavus tahtis ära tappa.
1999. aastal üritas Viikberg osaleda kohalike omavalitsuste valimistel, aga tulemus oli “mitte kirbu sedasamustki”. “Ma trükkisin suure hunniku rõvedaid oranþe plakateid, kus peamiselt sarjati Keskerakonda, ja need postitati veel ära ka, mis oli kõige hullem.”
Ja nüüd on Charlie Viikberg tagasi. Ta saabub viiesajase BMWga, entusiastlik ja kergelt habetunud. Valges kilekotis kõlksuvad ajakirjanikule kaasatoodud Tulipühvel, Õllekuningas ja Meeõlu. Ühes on ka mapitäis plaane. Saan teada, et Pärnu Õlle kõige kasumlikum tegevusharu on siirupitootmine ja et kuurortlinna õllel pole enam ammu soolast mereveemaitset. Viikberg on end asjaga põhjalikult kurssi viinud. Ta näeb välja, nagu oleks äri huvides õlle ja siirupi osatähtsust ka oma isiklikus dieedis suurendanud – turske, nahkjopis, kaal nii saja kilo ringis. Laup läigib kergelt. Aga pilk on jätkuvalt elav, maailma asjadest huvitatud. Palju õnne, Charlie. Mis sest, et olen veidike kade ja et sarnaselt tuhandete teiste eestlastega jookseb minu mõistus sõna “fondimaht” juures kinni. Palju õnne ennekõike seetõttu, et mõni aeg tagasi sündis Viikbergil poeg, nimeks Charles. See peab edasi kandma peretraditsiooni. Viikberg on nimelt kindel, et on elus saavutanud palju asju just oma meeldejääva eesnime tõttu. Pole ime. Veel tänaselgi päeval kutsutakse Aktuaalses Kaameras kõiki esinema kutsutud rahandusanalüütikuid koduselt charlie’deks.
