Puhta kulla lahkumine
Septembri keskel jättis Austraalia jumalaga oma tuntuima pojaga - krokodillijahtija Steve Irwiniga. Mälestusleinateenistuse otseülekannet näidati telekanalite vahendusel ka USAs ja Jaapanis. Ajakirjandus on kajastanud traagilist juhtumit kõikjal maailmas. Mida oleks minul veel lisada?
Öö vastu leinateenistust veetsid tuhanded Austraalia Zoo väravate ees - teadmisega, et sisse mahub vaid 3000 pääsme saajat. Queenslandi troopikas kallas öö läbi suvevihma, mille vastu magamiskotid ei kaitsnud, aga pääse oli käes 15 minuti jooksul pärast kassa avamist järgmisel hommikul.
10aastane poiss nuttis lohutamatult, tema jumalagajätt jääb nüüd olemata. Võõras mees ei suutnud poisi nutmist vaadata, teadis ju temagi, millist kaotusvalu poiss pidi tundma - ja ulatas oma pääsme poisile - nuttes seda tehes ka ise. Hetk hiljem loovutas oma pääsme talle omakorda vanem naine.
Steve'i loodusesaated olid sellised, et surusid selja hirmust pääsemiseks vastu toolituge või sirutasid näo ekraani poole, endal küüned põnevusest peopessa surutud. Ehk nagu Steve ütles, pole mõtet krokodilli - planeedi üht agressiivseimat looma - üldse filmidagi, kui ei saa vaatajat endaga "kaasa viia". Oma esimese krokodilli püüdis Steve 9aastaselt, ja see oli päästeoperatsioon. Steve'i tütar, kaheksane Bindi, ja kahe ja poole aastane poeg Robert jõudsid samuti vastuolulistesse olukordadesse ohtlike loomade keskel, mille peale maailm suutis vaid ahhetada. Otsib surma, parastati.
Ometi, mida Steve tõi, oli elu. Tal pruukis vaid oma erutusest pärani silmadega otsa vaadata, kui teise süda kiiremini lööma hakkas. Ta rääkis kätega vehkides, ruumi enda alla haarates, veendnud igas oma sõnas. Steve'i vastupandamatu kirglikkus, heatahtlikkus, avatus ning nii väljendatud armastus oma elukutse vastu olid NII kombevälised, ebatraditsioonilised, et vaatajaskonna kõige paadunumgi bürokraat sulas. Ameerika telesaates pani ta käed tiibadeks ja hüüdis - see valge lennuk punase känguru kujutisega, sellega lennake kohale! Ma näitan teile oma Austraalia loomaaeda!
Steve Irwinil oli maailmale sõnum - elukad ega roomajad ei ole ohtlikud. (Don't try this at home, käis õpetus kaasas). "Maod? Ei, maod ei ole probleem, ma ei jäta kuhugi minemata madude pärast. Madudega mängisin ma varem, kui käima õppisin. Ameerika televisoon on probleem - vägivald on ohtlik, mitte maod..." Ta arvas, et on juba päästnud tuhandete inimeste elu, näidates, kuidas toimida mürgimao hammustuse puhul.
Steve'i populaarsus tõi materiaalset kasu, mille iga sent läks maa ostmisse, puhastamisse, ökoloogiliselt terveks ning toimivaks muutmisse. Ehk nagu Steve'i naine Terry ütles - kõigepealt ma armusin Steve'i puhta vaatega silmadesse, alles hiljem märkasin tema võluvaid lühikesi pükse! Skautlik vorm, punavalge mootorratas mööda loomaaeda sõitmiseks ja kirgliku tegevuse adrenaliin - see oli kõik, mida Steve vajas. Sellist tavatut energiat, elujõudu ja elurõõmu ei oskaks välja mõelda, kui seda poleks Steve'ina olemas olnud.
Muidugi on paradoksaalne, et korallrahu filminud Steve'i all ujunud astelrai otsustas rünnata. Inimene õpib kogu elu. Ebatavalisele inimesele ebatavaline surm. Jah, see on Austraaliale, aga ka kogu maailmale suur kaotus. Siiski arvab Austraalia, et Steve lahkus, tehes seda, mida armastas ning millesse uskus, teisisõnu, õnneliku inimesena. Tal õnnestus muuta maailma.
Jutustab kaheksane Bindi - "Kui ma olin väike, tegin süüa. Panin potti mulda ja puulehe tükke ja segasin toiduks. Isa tõstis lusikatäie suhu ja sõi, ja ütles, et ta ei ole veel kunagi midagi nii head söönud."
