Õllekasti taga on luuseri paradiis
"Meeste varjupaik"
Autor Kristof Magnusson . Lavastaja Christian Römer. Osades
Tanel Saar, Raivo E. Tamm, Janek Joost ja Margo Teder.
VAT Teater Viru
Keskuses. Esietendus 21. oktoobril.
Mõneteistkümne aasta eest ehitati Tallinnas barrikaade telemaja juurde ja Toompeale. Nüüd kutsub VAT Teater vaatajaid barrikaadide taha Viru Keskuse neljandale korrusele. Sedapuhku ei arene konflikt mitte vabadusvõitlejate ja okupantide, vaid ostuhullude ja normaalsete vahel. ("Viru keskus on meie Kolgata tee ja ostulaupäev ristilöömine.") Et "Meeste varjupaigas" on esimesed naised ja teised mehed, võib liigitada kunstilise liialduse alla. Ega siis kõik naised ka sellised ole.
Islandi päritolu Saksa näitekirjaniku Kristof Magnussoni "Meeste varjupaik" on üsna omalaadne praeguses Eesti teatris. Siin ei domineeri mitte autori, lavastaja Christian Römeri (samuti Saksamaalt) või näitlejate panus, vaid hoopis kunstnik (Kathrin Hegedüsch, ikka Saksamaalt). Just tema õllekastilabürindid määravad lavastuse meeleolu. Täiesti erilaadse elamuse annab juba see, et nii lava kui saal on komplekteeritud "ühest tükist", s.t neistsamadest tumerohelistest õllekastidest (enamik tühja taaraga täidetud).
Nagu iga hea komöödia põhineb "Meeste varjupaik" mitte tolategemisel, vaid iseenesest väga kurval nähtusel - šoppamissõltuvusel. Kui palju traagikat on näiteks selleski fraasis: "Alice šoppas meid vaeseks." Aga nelja mehe mured ei piirdu ainult vajadusega naiste eest pelgupaik leida. Oluline teema on ka eduühiskonna meeste eksistentsiaalne hirm saada luuseriks tunnistatud. Mario ütleb otse välja: "Te olete argpüksid." Ja on ise ka argpüks. Õlut on, raha on, telekas on, aga eneseteostust ei ole.
Magnussoni tugevamaks küljeks on vahe sotsiaalne satiir ja jutustamisoskus, mitte konfliktide tekitamine. Viimased mõjuvad lavastuses üsna rabedalt ja see ainus, mis tõepoolest peaks pinget tekitama - kolme asüülisviibija ning tuletõrjuja Mario esmakordsel kohtumisel tekkiv -, laheneb jälle liiga libedalt. Võimalik, et viga on lavastuses. Näiteks Mario naiseksriietamiseks on ju mõjuv põhjus olemas, laval näeb see kogu maailma komöödiate põhistseen aga välja "Ämmad-äiad oi-oi-oi"-tüüpi palaganina.
Näitlejanelikule - Tanel Saar, Raivo E. Tamm, Janek Joost ja Margo Teder - igaüks omaette võetuna pole "Meeste varjupaiga" rollid mingi tähtsaavutus. Aga nad moodustavad hästi kokkumängiva ansambli, kus nõrka lüli pole.
Lavastuse nauditavuse garanteerib ikkagi kohamaagia: teatrivälk äritsitadellis. Ja muidugi see õllekastide, -pudelite ja -korkide müriaad. Võimalik, et sellises taustas peitub kunstnikupoolne peen iroonia: ka mehed võivad mõne kaubaartikli osas ostuhulludeks muutuda.
