Mikko Fritze: Eesti on kultuuri paradiis
Goethe Instituuti Tallinnas peaaegu seitse aastat juhatanud Mikko Fritze emapoolne vanaisa Rudolf Otto Maximilian Cramer von Clausbruch oli õndsal EW ajal piloodiks Tallinna ja Helsingi vahelisel lennuliinil. Tegi seda Junkers 13 nimelisel monoplaanil. Piloodi selja taha mahtus 4 reisijat ja mõned postikotid. 30ndate alguses lendas Mikko vanaisa tänase päevani tehnikaimeks peetava vesilennuki Dornier Do-X piloodikabiinis Euroopast Brasiiliasse, olles nii üle Atlandi lendude üks pioneere. Ta jäigi elu lõpuni Brasiiliasse, aidates üles ehitada sealse maa tsiviillennundust. Hämmastavad kokkusattumused: tema lapselaps Mikko on üles kasvanud Helsingis, kuid ta võiks end samahästi pidada tallinlaseks, sest kõik tema kolm last on siin sündinud; Mikko esimene töökoht Goethe Instituudi süsteemis oli Buenos Aires, tema järgmine töökoht pärast Tallinnat on Uruguays. Mikko abikaasa Fernanada on pärit Argentiinast. Mikko elus, täpselt samamoodi nagu tema vanaisal, on segunenud Tallinn ja Helsingi, Euroopa ja Ladina-Ameerika.
Kuus ja pool aastat Eestis on nüüd sinu jaoks läbi. Mis on sinu jaoks olnud suurimad õnnestumised, midagi sellist, mille üle sa uhkust tunned?
Mikko alustab valvejuttu Goethe Instituudi rollist ja sellest, kuidas ta sai kultuurivahendamise eest Maarjamaa Risti ordeni…
Aitan meenutada. Kas Linnateatris lavastunud “Clavigo”, kuhu sa matsid palju energiat, on midagi sellist, mis jääb püsivalt meelde?
See oli huvitav projekt selle poolest, et “Clavigo” Tallinna Linnateatris lavastanud Andrea Moses sai tänu sellele tööle lepingu Stuttgardi linnateatrisse, tõustes sellega otsemaid Bundesliigasse.
Aga et see tükk nii kiiresti Linnateatri mängukavast maha võeti, see tegi sulle natuke haiget.
Nojaa. Eks seal olid mulle arusaadavad põhjused. Ja pealegi, eks seda tükk mängiti ikkagi rohkem kui kaks korda…
Ja sai vägeva kriitika osaliseks Linnar Priimäelt.
See oli ka huvitav kogemus. Ta raius nii ühekülgselt, et oli kerge jälle omakorda sellele midagi vastu kirjutada, ja siis tekkis sellest kõigest asjale kasuks tulnud meediakära. Aga mulle see projekt tõesti meeldis. See oli ka üks selliseid, millega tegelemiseks mul oli tõesti päris palju aega.
Tagantjärele võin ma päris kindlalalt öelda, et ilma minuta poleks see asi sündinud. Ega ma taha ennast upitada ja teiste rolli vähendada, aga eks seal oli õudselt keerulisi hetkesid. Näitlejad ei saanud aru, mida lavastaja tahab ja marsiti proovisaalist minema ja oli vist isegi pisraid ja… Ma siis silusin suhted. Hoidsin kätt ja seletasin.
Tegelikult ma ei tea seniajani, miks Elmo Nüganen selle riski võttis. Mõnikord ma mõtlen, et talle hakkas Andrea foto meeldima.
VAT teatris lavastunud “Kolumats” oli ka sinu idee?
Jaa. See oli ka hästi keeruline protsess. Eesti näitlejad, Saksa lavastaja, Briti kunstnik. Selle lavastamisõiguse kättesaamine Inglismaalt oli juba omaette probleem. "Kolumats" on ju tegelikult muusikal, ja sellisena seda nüüd tuntaksegi. Hoffmanni raamat ise, sellel pole enam mingeid autoriõigusi. Muusikalil on need olemas. Saada õigus lavastada, aga nii, et Goethe instituut väga ei trügiks Briti Nõukogu mängumaale. VAT teatris oli ka keeruline aeg. Lavastajal ja näitlejatel olid pinges suhted. Mul tuli ikka mitu korda lavastajaga koos saunas käia, sulgpalli mängida ja seletada kohalike hingeelu.
Miskitpidi on mul “Kolumatsiga” selline väga isiklik suhe. Ma olen seda käinud vähemalt kümme korda siin vaatamas. Mõnikord tundub, et näitlejad juba naeravad vaikselt, et mida see mees jälle saalis istub. Teavad, et ma olen mingi inimene Goethe Instituudist, aga ega nad vast aimagi, kui palju mina panin energiat sellesse projekti.
Aga minu roll peabki olema varjatud, ma ei saa väga nähtaval olla. Ma olen püüdnud alati vältida seda, et mind hakatakse seostama mingi konkreetse asjaga. Ise ka ei taha seda väga enda sisse. Ei taha, et lähen midagi vaatama, ja kui siis asi tundub ebaõnnestunud, et siis pean tundma piinlikkust. Ma tegelen asjadega, aga hoian distantsi. Mina pole kunstnik, ma olen ikkagi vaid kultuurimänedžer.
Horvaatias töötades oli sul raske taluda, et seal pidid inimestega vesteldes esimese kolme minuti jooksul ütlema, kas sa oled horvaatide või serblaste poolt. Kas eestlastel on ka mingeid häirivaid kiiksusid?
Noh, mitte selliseid. Aga eestlased on kuidagi nagu puudulikud suhtlejad. Sa oled siin ja teed midagi, ja kohe pikka aega teed, aga tagasiside puudub. Ei öelda, mida sa halvasti oled teinud, ega öelda ka, mis on hästi. Nüüd, kus ma hakkan kohe-kohe ära minema, tulevad tänaval minu juurde inimesed, kes nende aastate jooksul olid justkui täieti ükskõiksed minu vastu, ja nüüd korraga nad räägivad mulle, et oi-oi, kuidas te ära lähete, me hakkame teist väga puudust tundma, te olete meil muutunud asendamatuks. Öeldakse seda täiesti siiralt. Ma näen, et inimene on kurb.
Öeldakse nüüd, mil sa lahkud. Eelnenud kuue ja poole aasta kestel ei märgatud seda öelda.
Jah. Ja siis veel see, et inimesed justkui ei suhtle kunagi lihtsalt niisama, vaid ikka on mingi asi või töö selle taga. Mobiile ka ei lülitata välja. Ühelt poolt mulle väga meeldib, et kõik töö mõttes nii kenasti funktsionerib, aga teisalt… sellist puhast suhtlemisrõõmu justkui ei tuntagi. See on mind kogu aeg häirinud. Häirib seniajani.
Tegelikult polnud sind ennast ka niisama lobisemiseks kerge tabada. Kogu aeg olid hõivatud. Nakatusid eestlaste tööhullusest?
Noh, ei teagi… Ega ma väga virk inimene pole.
Horvaatias olid laisem?
Kindlasti. Seal oli ka hästi palju vaba aega. Seal oli rütm kohe teine. Ja ega seal rohkem saanudki teha, kui me tegime. Eestis saaks alati teha, kui vaid jaksab. Tegelikult ma olen rahutu inimene. Ei oska suvekodus rannas ka mõnikord niisama istuda. Istud pool tundi ja siis mõtled, et võibolla hakkaks katust parandama või…
No siis sa sobisid Eestiga küll. Aga kellega sa Eesti kultuuriinimestest hästi läbi said? Ma mõtlen valdkonniti.
Teatritegelastega, nagu näha. Aga olen järeldanud, Kirjanike Liiduga suhtlemist eriti polnud.
Ei, nende juhatusega oli hästi hea läbisaamine. Sirkeliga enne ja siis Kausiga pärast. Kui mul on nende maja olnud mingiks ürituseks vaja, siis sain selle kohe. Noh, alguses olin küll kangesti pettunud, et kui ma tõin siia mõne Saksa kirjaniku, et miks siis Eesti kirjanikud ei tahtnud üldse tulla ja temaga rääkida. Oli selline algusaegade naivism minu poolt. Väga hästi sain läbi tantsijatega. Aga see oli ikkagi klapp isikute tasandil. Priit Rauaga sain kohe väga hästi läbi. Kuigi ma tegelikult sellest kunstist suurt ei jaga. No ikka 80 protsenti sellist, mis nad teevad, jääb mulle täitsa arusaamatuks.
Eks su töö põhinebki isiklikul läbisaamisel.
Kindlasti. Ja mul on ju ka nii palju vabadust otsustada ja valida. Ega Goethe Instituut pole mõni äriühing, pank näiteks, et hambad ristis tuleb kõigile naeratada. Kui sa ikka läbi ei saa ühe või teisega, siis sa ei pea enam teist korda temaga ühisprojekti punnitama.
Eesti kultuuri oled sa igaveseks jäädvustatud. Filmilindil. Sa mängid filmis “Nimed marmortahvlil” Saksa ohvitseri.
Jäädvustatud? Kas Nüganen teadis, et sellest tuleb kassafilm?
Arvan küll. See oli ette programmeeritud. “Nimed marmortahvlil” on Eesti kultuuriloos omaette nähtus. Legend.
Eks ma sain sinna sisse ainult tänu “Clavigole”. Ütlesin kord Nügasele täitsa naljatamisi, et kui vaja, siis ma mängin kunagi tema filmis Saksa ohvitseri. Temal jäi see meelde. Ja nii läkski. Naljakas, aga lasteaias, kui ma läksin kord oma lastele järele, andsin isegi autogrammi. Mingi sellise väga pisikese rolliga jäin kellelegi silma.
Mingi aeg õpetasid sa eestlastele saksa keelt. Sinu positsiooniga inimesele kummaline tegevus. Kas see oli seotud algusaegade frustratsiooniga, kui sa ei saanud aru, kas sind peetakse siin vajalikuks? Et hakkasid siis tegema midagi sellist praktilist…
Ei, mitte seda. Ega see frustratsioon nüüd nii kole ka polnud. Lihtsalt mulle meeldib õpetada keelt. Seal on see aspekt, et keelt õpetades saab ise ka väga palju teada selle maa kohta, kuhu sa oled sattunud. Suhtlemine õpilastega annab tohutult juurde. Sest ega nad polnud kultuuriinimesed. Kes ärist, kes kuidagi poliitikaga seotud. Eestlased ja venelased. Ma sain tohutult infot. Samamoodi ma panin tähele, et kui ma olin endale Lahemaale suvekodu muretsenud, avardus minu arusaamine Eestist tunduvalt. Seal ma suhtlesin hoopis teistsuguste inimestega. Minu Eesti pilt muutus sellest adekvaatsemaks.
Eesti kultuuriministeeriumiga olid suhted korras?
Ega me väga kokku puutunud, aga nad aitasid alati kui palusin. Võisin kasvõi öösel helistada, et mul on midagi piiri peal kinni, teatri dekoratsioonid või ekspositsioon. Kohe tehti asi korda. Kultuurimistritega sai alati rääkida, kui vajadus tekkis. Allik, kes alul tundus kuidagi nagu tõrjuv, osutus otse suheldes meeldivaks inimeseks. Kui ma võrdlen teie kultuuripoliitikat Uruguyaga, siis siin on suurepärane. Teil toetatakse kultuuri, see on midagi fantastilist, kuidas toetatakse. Kui võtta arvesse, kui vähe teil on raha.
Eesti kultuuriinimesed räägivad teistsugust juttu.
Loomulikult on seest vaadates teine pilt. Aga võrreldes muu maailmaga, teil on siin paradiis.
Kuidas palun?
Teil ei toetata ainult mingit esinduskunsti. “Aidat” või “Traviatat” või laulupidu. Siin toetatakse kõiksugu muud värki ka.
Mina ei saa näiteks seniajani aru, kuidas on Tallinnas võimalik selline asi, et Von Krahli kõrvale tehakse veel Vanalinna stuudio taoline asi. Kultuurkapital toetab teil kõiksugu tegevust. Von Krahlis oksendatakse ja pasandatakse lavale, aga mingit skandaali sellest ei tule. Või et on olemas Kanuti gildi saal. Et Uruguays keegi sellist tegevust toetaks, sellest pole üldse mõtet unistada.
Võrdled meid siin Uruguayga. Meile meeldib ikka saada võrrelda Soome või mingi muu “normaalse” riigiga.
Soome on rikas. Kui sa vaatad, kui palju teil on raha, ja mida te selle rahaga suudate korda saata, siis Eesti on väga kultuurisõbralik maa. Üks koma kolm miljonit elanikku, vaid miljon eestlast. Kui vaadata, millisel tasemel siin kultuuri tehakse, siis see on lausa uskumatu! Kui palju teil on häid muusikuid. No see pole ju normaalne! Võrreldes seda isegi Saksamaaga, ma ütlen, et see on midagi erakordset.
Tahan sind kiita selle eest, et sa pole olnud Tallinna keskne. Sul on olnud projekte Tartus ja Kuressaares.
See on minu otsene töökohustus. Goethe Instituudis kohe nõutakse, et tuleb asukohariigi pealinnast väljas käia. Mul on endal kole hea meel selle üle, et me lõime kaasa kinobussi projektis. Näitasime seal Saksa filme. Filmi alal on üldse olnud suurepärane koostöö. Ikkagi 20-s Eesti linnas oleme midagi teinud. Jälle muidugi põhineb kõik isiklikel suhetel. Näiteks Paide on kohe selgelt meeles, seal asi lihtsalt laabus ja kõik. Usaldusväärsed kindlad inimesed seal. Muidugi minul endal oli ka hea aruandlust kirjutada ülesmustele Münchenis (kõhistab naerda). Et Paide on Eesti geograafiline kese ja meie instituudil läheb seal töö väga kenasti.
On sul Eestis olnud läbikukkumisi?
Ikka. See juhtus siis, kui mulle endale mingi asi õudselt meeldis ja ma hakkasin seda eestlastele peale suruma. Isegi siis, kui nemad ei võtnud kuidagi vedu. Oma viga.
Nukuteatris oli tükk nimega “Lärm”. Jakob Lenz, Goethe ja Schilleri kaasaegne kuulus Saksa autor. Saksmaal teda mängitakse tänapäeval hästi palju. Sündis Lätis, aga noorpõlves elas Tartus. Seal hakkas ka kirjutama. Temalt on kaks väga tuntud Saksa draamtükki. Mina mõtlesin, et Eestiga seotud inimene, aga siin mingil põhjusel tundmatu. Ja hakkasin jõuga peale suruma, et teeme tema tüki ära. Ajalooline väärtus ja kõik muu. Lasksin tüki tõlkida ja muudkui surusin peale, ei pannud ise tähele, et eestlastel puudus huvi. Võibolla oli ka liiga palju meie raha seal sees. Jäigi mingiks selliseks puhta Saksa projektiks. Tükk võeti kiiresti nukuteatri kavast ära. Ega ta eriti õnnestunud ka polnud.
Mingid teostama jäänud projektid?
Tahtsin siia tuua Schlingelsiefi. Õudselt intrigeeriv kuju. Kutsutakse Milaanosse, New Yorki. Saksa teatri suurkujusid. Oleks toonud ta Von Krahli. Ja peaaegu läks korda. Aga siis tuli Bayreuthi festival vahele, ta lavastas seal "Parsifali". Tal polnud kohe absoluutselt aega.
Siis oli mul plaan muuseumipedagoogika vallas. Euroopa suurtes muuseumides on kõva kogemus, kuidas lapsi tuua kunsti juurde. Mulle tundub, et Eestis kunstiastused ei tegele uue põlvkonna kasvatamisega. See oli ka selline projekt, mis takerdus napilt. Saime juba Euroopa Liidust raha kätte. Ma ei tea seniajai, mis siis juhtus. Mingi paberlik asjajamine, seekord küll eestlaste tehtud viga, midagi aruandlusega seoses.
Kas Goethe Instituudi tegevuses on ka mingi väike propagandistlik eesmärk? Sisendada, et sakslased on minevikust üle saanud, on heaks muutunud.
Põhikirjas on see sees, aga keegi ei kontrolli selle täitmist. Meil on ikkagi vabad käed. Noh, on ette kirjutatud, et tuleb tegutseda ka provintsis. Ei tohi tegelda aasta läbi ainult ühe projektiga, neid peab rohkem olema. Aga ma arvan, et tulevikus hakkavad poliitikud meile rohkem survet avaldama. Me muutume kultuur-poliitiliseks institutsiooniks. Juba sellepärast, et raha ning vahendeid jääb aina vähemaks.
Kiusatus on küsida, et öelge palun, millist kasu saab teie tegevusest Saksa maksumaksja. Millist kasu saab Saksa riik? Kui nii juhtub, siis on eelisseisundis väikestes riikides töötavad esindused. Ma saan näiteks paarsaja tuhade euroga teha Tallinnas midagi sellist, et Goethe Instituudi logo on iga nurga peal mõnel plakatil näha. New Yorgis ma ei saavuta seda efekti ka kolme miljoni euroga. Tuleb siia mõni Liidupäeva saadik ja küsib, et näidake, kuidas te maksumaksja raha kulutate, siis mul on seda kerge näidata. Esinen teesiga, kuidas Euroopa Parlamendis olevad eestlased on tänu Goethe Instituudi tegevusele Saksamaa suhtes sõbralikult meelestatud (naerab), nad ju näevad, et me oleme siin Tallinnas ja teeme häid projekte. Kusagil väga suures riigis on niisugust rolli meie instituudile keeruline välja mõelda. Kuigi ega ma suuda kujutada ette aruandlust tulevikus. Aitad siin midagi lavastada ja siis pead ütlema, et kuidas ja mida see mõjutas…
Aga mul oli Tallinnas meie poliitikutega kerge suhelda. Siin ju kogu aeg toimub midagi ja meie instituut on ikka nähtaval. Eestis elu keeb, kui ma tulin mõne oma ettepanekuga, siis see läks ikka reeglina läbi. Kui ma mõtlen Uruguayle, siis seal on kõik väga staatiline. Ma veel hakkan Eestit igatsema.
Mikko Fritze
Mikko aitas kaasa Kaur Kenderi teose “Kuidas saada isaks” sünnile. Ühe lapse äratoomisega Horvaatiast oli tegelikkuses hõivatud peale tuntud Eesti pankuri-kirjaniku ja seltskonnategelase-mafiooso ka avalikkusele tundmatu kultuurivahendaja, kellel olid enne Tallinna tulekut tekkinud mitmesugused kasulikud sidemed kauges Zagrebis. Kirjanik Kender on Mikko arvates veidi liiga bandiidi moodi ja mingit suurt sõprust nende koostööst ei sündinud. Aga kohtudes nad tervitavad teineteist ikka respektvoll.
***
Paljud Tallinna trendiinimesed arvavad kõik need aastad, et Mikko põhihobideks on jäähoki ning techno-muusika. On tulnud aeg täpsustada: tegelikult on nendeks jalgpall ning jazz. Helsingis koolis käies ei meeldinud talle üldse kehalise tundides jäähokit togida; Mikko on sakslane ja kõik sakslased mängivad teatavasti jalgpalli. Hip-hopi ja drum´n´bass’i maaletoomise kõrvalt oli ta alati osaline “Jazzkaares”, oma suurimaks saavutuseks peab ta aga Bayeri ringhäälingu sümfooniaorkestri siiatoomist.
***
Mikkota poleks kümned ja kümned Eesti tudengid näinud sci-fi-muuvide esiema – Fritz Langi tummfilmi “Metropolis”, mida näidati Tallinna Linnaarhiivi siseõuel ühel sumevihmasel sügisööl. Mikko tõi meile vaadata mitmeid tselluloidile talletatud ürgseid Saksa õudukaid nagu näiteks Murnau “Nosferatu õuduste sümfoonia”. Uuematest filmigeeniustest näitas ta Schlöndorffi, Fassbinderit, Wendersit, Herzogit. Tema enda kodus tuli mitmeid kuid kokku kodukinoseltskond, et vaadata suure elutoa seinalt PÖFFi parimaid filme.
***
Kord sõitis Mikko kogu perega Saaremaale. Praami restoranis nägi ta kõrvallauas istumas Eesti Vabariigi presidenti Arnold Rüütlit. Mikko kasutas juhust ja läks meie presidenti tänama auraha eest, mille ta oli just kätte saanud. Ta rääkis meie presidendile, et tema ise on sakslane, tema naine argentiinlanna, et nende lapsed on sündinud Eestis. Lapsed ise olid kõrvallauas ja kilkasid seal vanematega suheldes hispaania ning saksa keelt. Meie president vaatas rahvusvahelist perekonda lahke pilguga. Jäi siis mõttesse, küsis Mikkolt pärast pausi: “Kui teie olete sakslane ja teie naine on argentiinlanna, siis öelge mulle ometi, härra Fritze, miks te räägite oma lastega vene keeles?”
