Pealkiri pole veel valmis*
Aga kirjutada on Erikust raske. Ta on uskumatult flegmaatiline ja vastab mu krapsakatele ajalehe-küsimustele…no mitte just sama aeglaselt kui Tõnu Trubetsky, aga enam-vähem. Aga ta räägib ka päriselus nii. Lihtsalt diktofonilindi pealt on seda päris raju kuulata, kuidas Erik pärast küsimuse ärakuulamist mõtleb kaks minutit ja vastab siis näiteks “Jah”.
Intervjuu toimus päev pärast esimese ajakirjanumbri FHM trükkiminekut. Mille eestikeelse variandi peatoimetaja Morna on.
“Tahaks trükikotta järgi joosta ja täiendada ja paranda. Kõige raskem ongi mingist asjast lahti lasta, näiteks oma teksti käest ära anda. Ja ma ei suuda oma asju kunagi tagantjärele lugeda. Kirjutamise juures on see vastuolu, et kogu aeg selgub midagi uut – iga normaalne inimene saab iga minutiga targemaks. Kui vaatad üle, mis sa lollina kaks minutit tagasi kirja oled pannud, siis muidugi tahaks asja paremaks teha.”
Viimased viis kuud on Morna tegelenud ajakirja ideega. (Ja viimased kaks nädalat enam-vähem toimetuses elanud, nagu räägitakse.) Pole isegi ammu kusagil plaate mänginud. Ega aasta algusest saadik ühtegi uut plaati ostnud, mis tõelisele muusikasõltlasele on umbes nagu pool aastat kaalujälgimist ja miinus kakskümmend kilo vähemalt.
Muusikaajakirjanduse uus laine
Morna, kes jätab vagura, lepliku ja iroonilise mulje, tundub ajakirja, mille esimese numbri kaanel pungub kaheksa paari silikoonrindu (üheksast ühed on õiged), peatoimetajana ootamatu valik. Samas, muusikaajakirjanikuna ja plaadiarvustajana on ta (olnud) Eesti tipp – vaimukas, täpne ja südamlik. Kibedust ega tigedust tema lugudest ei leia. Kusjuures tänu tema kujundlikule ja naljakale kirjutamislaadile jäävad ta lood aastateks meelde.
Kunagise ajakirja Muusik peatoimetaja Avo Adami ütleb, et Morna tõi muusikaajakirjandusse täiesti uue kirjutamislaadi. “Ta ei kirjutanud, mitu liiget on ansamblis ja kuidas lugu algab, nagu Immo Mihkeson ja teised vanad muusikaajakirjanikud. Ta tabas ära mingi välismaa šniti, hoopis teismoodi kirjutamise. Aga samas on tal minu arvates annet, mitte ainult Melody Makerite lugemisest tulevaid teadmisi. Ja tänase päeva plaadiarvustusi lugedes võib öelda, et ta on kirjutajaid ikka väga palju mõjutanud, temalt on õpitud,” arvab Adami.
Areeni muusikatoimetaja Siim Nestori sõnul on Erikul on hämmastav empaatiavõime, ta püüab mõista kõiki ja kõike. “Teinekord on raske aru saada kas ta mõtleb ka päriselt nii või püüab inimesi suunata helgemalt nägema. Ta ei ütle naljalt halvasti. Näiteks plaadi, mis talle eriti ei meeldi, arvustuses on ta võimeline meisterlikku sõnastusega oma mittesümpaatia ära peitma.”
Samuti peab Nestor ajalehte Muusik, mida Morna koos Avo Adamiga tegi ja kuhu ka Siim oma esimesed lood kirjutas, siiani kõige paremaks väljaandeks, mis eales Eestis ilmunud on. “Muusiku lugemine oli trip! Alati üllatav, kaanest kaaneni huvitav, aga see oli ka enamasti kaanest kaaneni Morna kirjutatud. Muusik tõi Eesti ajakirjandusse ka täiesti uut laadi kirjutamise – värske, klišeevaba, fantaasiarikka ja ta rääkis popmuusika publikuga noorte keeles. Midagi sellist polnud varem olnud. Hiljem ka mitte,” hindab Nestor.
Meesteajakirja võimalikkusest Eestis
Eestis on meesteajakirjad iseenesest reeglina olnud lühikese lennuga – mehi on peetud üsna tabamatuks sihtgrupiks ja meesteajakirjad (õigemini meeste üldhuviajakirjad, mida kappi või voodi alla pole vaja peita) on maailmas tegelikult viimase kümne aasta trend.
“See pole ainult Eesti mure. Kuni 90-ndate alguseni oli ju ka nii USAs kui Inglismaal ainult kahte tüüpi meesteajakirju – pornoajakirjad ja Playboy-tüüpi „sigariajakirjad”. Alles 90-ndatel hakkasid nende kõrvale tekkima üldhuviajakirjad. Aga FHMil läheb enamikes riikides väga mõnusalt, ühtegi pole veel siiani kinni pandud, nii et ma ei mõtle selle peale. Kuigi, valitsus keelas Singapuris ühe numbri ära, sest Singapur on hästi konservatiivne maa – kohaliku sündsustundega mindi üle piiri, kusjuures pildi peal polnud inimesed, vaid kompositsioon juurviljadest.”
Uuringutest on teada, et mehed loevad himukalt oma naiste Annesid ja Stiile, samuti nagu emad oma tütarde Stiinasid. Kas ka naised loevad meesteajakirju? “Ma usun, et naised loevad meestekaid samapalju kui mehed naistekaid. See on loomulik, meie huvid ju kattuvad ikka – hoolimata sellest, et sa oled naine ja mina olen mees.”
Makarovi müütilisse impeeriumi
Morna karjäär meelelahutuses algas läbi Jüri Makarovi impeeriumi. “Leidsin ühest Makarovi ajakirjast faktivea, või isegi mitu, mõtlesin, et olen erudeeritud ja kirjutasin neile kurja lugejakirja, mille peale mind sinna tööle kutsuti. Enne seda polnud ma mitte mingit sellist tööd teinud, vaid olin transamees Linda kombinaadis. Korra või paar nädalas vedasin tõstukiga kemikaale või riidelasusid. Aega oli väga palju üle, aga juua ma töö juures ei viitsinud – siis oli valida, kas lugeda või magada. Paari kuuga magasin oma normi täis, siis tassisin oma konku Mustamäe raamatukogust välismaa muusikaajakirju täis ja lugesin neid.”
Avo Adami kirjeldab Morna karjääri algust natuke teistmoodi kui Erik ise. “See oli õudselt imelik lugu. Meile tuli Muusiku toimetuse kiri kelleltki Erik Mornalt, kes ütles, et teil on muidu hea ajakiri küll, aga peaksite kirjutama ka ansamblist Throbbing Gristle. Minu arvates oli see päris kole muusika, aga panime järgmisesse numbrisse nende diskograafia sisse. Mispeale Morna kirjutas, et me võiksime järgmine kord Plaaditurul kokku saada ja et me tunneme ta ära selle järgi, et tal on müts peas – lubas mütsi meie ees maha visata. Ja siis oligi järgmisel Plaaditurul keset juunikuud üks vend karvamütsiga, kes mütsi minu ees maha viskas. Rääkisime seal siis popmuusikast, ta teadis väga palju ja nii saigi ta tööle kutsutud,” meenutab Adami.
Kusjuures kurioosne on Morna juures see, et tegelikult sai neljade-viitega kooli lõpetanud Erik sai ülikooli ilma sisseastumiseksamiteta sisse, aga jättis pärast poole aastast üritamist kooli pooleli. “Õppisin TPIs raadiotehnikat, aga suurem osa sellest ajast tuli sovhoosis kartleid võtta. Hiljem üritasin minna Tartusse inglise keelde, aga kirjandiga kukkusin läbi. Mõtlesin järgmine aasta uuesti proovida, aga siis pakkus Makarov tööd, ja korraga nii palju, et hakkasingi töölisnooreks.”
Videodiskodest pressišefini
Kõrvaltvaatajale tundub 90-ndate esimene pool Makarovi müütilises muusikaimpeeriumis lahe ja parajalt kaootiline. Ajaleht, ajakirjad, raadiosaated, telesaated, kontserdid, konverentsid, Rock Summerid. “Jah, see oli lõpuni väga lahe aeg. Hästi palju rabelemist. Kaootilisust ma niiväga ei mäleta, aga toimus väga palju eredaid asju korraga. Kui meile öeldi: tehke ajakiri, siis ega meil eriti mingit aimu polnud, kuidas see töö käib. Mõtlesime Muusiku ja Kuuma juures kõik ise välja, proovisime, mis töötab, mis mitte. Hästi õpetlik aeg.”
Lisaks sajale muule peetud ametile on Morna kirjutanud ka kaks raamatut – Michael Jacksonist ja Hendrik Sal-Sallerist & Smilersist. Mõlemad sel põhjusel, et telliti. Ja tulevikus tuleks Eriku arvates tingimata raamatukaante vahele jäädvustada legendaarne staar-puhkeõhtujuht Onu Bella, kelle esimene kassett on tema meelest kõigi aegade kõige parem Eesti album.
“Keegi pole siiani seda viitsinud teha. Kui mult palutaks, siis ma ehk kirjutaksin. Minu arvates on teda tugevasti alahinnatud. Võibolla ma eksin. Ta meeldib mulle. Ja mitte lihtsalt nalja pärast.”
Raadios hakkas igav
Erikut kui Raadio 2 toimetajat ja hilisemat peatoimetajat meenutavad töötajad hea sõnaga. Paljud peavad Morna peatoimetamise-aega programmi mõttes raadiojaama kõrgajaks.
“Raadios oli tol ajal väga palju huvitavaid inimesi – igaüks pani sinna ideede supipotti midagi ja Erik sobis sellesse loomingulisse meeskonda väga hästi,” hindab enne Mornat Raadio 2 juhtinud Riina Sildos. “Meil tekkis suur vajadus intelligentsemat tüüpi Djde järgi, sest tööl oli päris suur kontsentratsioon Rannamäe ja Roosilehe laadi Djsid. Ta muusika-alane teadmistepagas on väga impressive ja ta pole saatejuhina skisofreeniliselt joviaalne. Erik on igale tööandajale kingitus – intelligentne, malbe, töökas, aga nõus igasuguste avantüüride ja naljadega kaasa minema. Ja ta meeldib väga naistele, sest ta on nii kena inimene! Tal on ainult üks viga: ta võiks vahest kindlamalt “ei” öelda. Mulle tundub, et ta on sageli kurnatud - sõbrad, pere ja töökaaslased kipuvad tal kukil istuma ja tema seljas liugu laskma. Aga üldiselt on ta väga lahe inimene nii kolleegina kui sõbrana,” kiidab Sildos.
Ma ei saa jätta Erikult küsimata, kuidas aeglase jutuga inimene raadios oma kõnelemistempo piisavalt hoogsaks saab?
“Küllap ma siis jäljendan kedagi. Näiteks kirjutades võib ju ka keegi tavalisest inimesest ajakirjanikuks muutuda – kirjutada täpselt nii, nagu kirjutavad kõik teised ajakirjanikud. Ainult väga head tegijad teevad nii, nagu nad ise on. Aga ma ei tea, keda ma jäljendan, see ei ole ju teadlik. Ja ma pole oma saateid kuulanud.”
Näiteks Morna kolleeg Raadio 2 päevilt Mart Juur tunnistab, et ta peab Erikuga suhtlemiseks oma tempot neli korda vähendama. Aga kui ta tempo alla saab, siis on Erikuga “väga tore istuda ja hiina toitu süüa, sest minu arust on tal hiinlastega mingi värk, aga igatahes on ta ju kena ja viisakas ja puhas ja väga hea huumorimeelega. Ja Morna nimi tuletab ju meelde ka toredat seriaali Õnne 13.”
Miks sa raadiost ära tulid?
(Paus kakskümmend seitse sekundit.)
Ma ei mäleta. Igav hakkas vist. Oli tunne, et teeks midagi muud.
(Nüüd läks talle suits silma. Punane Marlboro. Ootame natuke aega.)
Popstaar Morna
Kogu eelneva jutu põhjal võiks arvata, et Morna elu on mingi kõvem rokenroll. Tegelikult jätab ta õudselt korraliku mulje. Hoolimata arvukatest naisaustajatest, kes pidevalt tema ümber tiirlevad, on Erik ikkagi mees, kes läheb peolt alati varakult koju Sauele pere juurde. Nädalavahetuseti ta pigem lõikab puid ja tassib oma mõnusaid muusikaajakirjade hunnikuid pööningule, kui et rokib hommikuni Nightmanis. Vähemalt mulle on selline mulje jäänud.
Ikka arvatakse, et iga muusikaajakirjaniku tegelik unistus on olla popstaar. Morna on bändis osalenud küll, kunagi ansamblis Kanto, mille lugu “Tehase armastus” on jäädvustatud ka kogumikule “Balts Bite Back”, ja hiljem Memoriaalansamblis. “Tegime kõigiga, kes Raadio 2st pilli oskasid mängida, oma bändi. Mängisime oma lugusid raadios ja läksime 2 Quick Starti tuuril Tartus lavale ka – saime teada, mis tunne on popstaar olla. Väga võimas oli. Teised tüübid muidugi teadsid seda tunnet niikuinii, sest R2 koosnebki popstaaridest. Mina laulsin ühe kohutava kaveri laulust “Neiu mustas kleidis”, kõik tuli muidugi lindi pealt. Aga rohkem olin ma ansambli kunstiline juht. Pärast nad panid edasi ja hakkasid pärisansambliks,” itsitab Morna. Pärast kontserti olla ta muide ka rahva sekka plaate loopinud ja esimeste ridade tüüpidega üle lava ääre plaksu löönud.
* Erik Morna pidev mure
Erik Morna:
* Sündinud 26. märtsil 1969.
* 1991 – 1996 töötas Jüri Makarovi juures – muuhulgas peatoimetas ajakirja “Kuum”, tegi TOP raadios saateid, juhtis Tipp TVs videodiskot ja oli Rock Summeri pressišeff.
* 1996- 1999 tegutses Raadio 2-s, jõudes välja peatoimetaja ametipostini.
* 1999 – 2004 töötas reklaamibüroos Kolm Karu copywriterina.
* On kirjutanud tohutul hulgal plaadiarvustusi, mängib DJna pidudel plaate.
* On juhtinud koos Margit Margussoniga (esinejanimega Push-Up) hommikuprogrammi.
* On kirjutanud kaks raamatut (ise ta nimetab neid brošüürideks) – „Michael Jackson” ja „Hendrik Sal-Saller & Smilers: Kogu lugu: A-Z”
* Väidab, et ei tunne maitseid. (“Mul on täitsa ükskõik mida ma söön. Ausalt. Peaasi, et pärast süda väga pahaks ei läheks.”)
