Galeriiring: Tallinn

Jüri Arraku juubelinäitused

Sõna "juubelinäitused" teeb kriitilisema vaataja harilikult ettevaatlikuks, sest tähtpäevadeks korraldatud üritused kipuvad jääma piduliku, aga õõnsavõitu paraadi tasemele. Juubel, see on retoorika ja ilukõned. Kuid oktoobris alanud ja kuni tuleva aasta märtsini kestvale Jüri Arraku näitusteprogrammile ei saa küll igavust või konjunktuursust ette heita. Arrak on oma 70. sünnipäeva tähistamise planeerinud suurejooneliselt ja ausalt - näitusi tema eri loomeetappidest (eesti avangardismi suurkujust uue vabariigi esimese ametliku religioosse kunstnikuni) ja kunstialadelt (maalijast vaibakavandajani) jätkub marginaalsetest näitusepaikadest, nagu Estonia Talveaed, riigi esindusmuuseumi KUMUni.

Äsja G-galerii kunstisaalis lõppenud näitus uuematest usuteemalistest maalidest (aastaist 2003-2006) jätnuks mind võrdlemisi külmaks, kui komplektis poleks olnud kahte sõnumilt ja kujundilt teistsugust tööd. Need olid väljapaneku šedöövrid - lihtsalt oivaline "Mees ja vari" (2006) ning suurepärane pilt "Künkal" (2004). Neis ilmutas end (kasutan siinkohal teadlikult pühakirja sõna) paradokse pillava sümbolistina vana hea Arrak. Ühes dekoratiivsusse kalduvas kompositsioonis ("Punane päike mustas taevas") hakkas Arrak ootamatult, kuid varasemast stiilist siiski orgaaniliselt väljakasvavana pidama dialoogi Pierre Alechinsky lahtise ornamentaalse väljenduslaadiga. Kuid mõni rangeilmeline pühakupilt, näiteks "Ristija Johannes" (2006), kippus maalitehniliselt juba ebaarraklikult naturalistlikuks ja meeleolult natsareenlikuks. Kui 1996. aastal kirjutasin, et Arrak on moralist ilma moraalitsemiseta, siis nüüd moraliseerimisest enam ei pääse.

Aga ma tahaksin lahti muukida Arraku väljamõeldud alfabeeti! Need arusaamatus tähestikus salastatud tekstid ootavad oma Champollioni.

• Valik Arraku varajasest graafikast, põhiliselt puhta joonega linoollõiked aastaist 1964-1974, pakub nii klassikat (neljaline sari "Kurnimäng" 1974) kui tundmatuid, isegi algajalikke ja tehniliselt kohmakavõitu tõmmiseid. Siin leidub veel täiesti ebaisikupäraseid tudengitöid ("Kaevajad" ja "Kolm inimest", mõlemad 1964), mis reflekteerivad suhestumist tollal moodsa karmi stiiliga, ja ka varaküpset kujundlikkust ("Mungad", 1964). Muide, viimati mainitud töös on pealegi hoomatav kogu tulevasele Arraku loomingule tüüpiliseks saav grotesk ja irooniline vaatepunkt. Paberi pinnaga eksperimenteerivateks pseudokollaažideks nimetaksin ma töid "Avastus" ja "Maja" (mõlemad 1970), ühe harva peaaegu abstraktse pildina on näitusel väljas linoollõige "Sissevaataja" (1970).
  Kolm litot "Burlakid" (1969), "Ei oodatud!" (1968) ja "Kirja kirjutamas" (1969, fotol) interpreteerivad ja parafraseerivad sürrealistliku vabadusega vene kunstiajaloost tuntud Repini teoseid, millist seost on Jüri Hain juba kunst.ee's (3/2004) pioneerina analüüsinud. Omas ajas ennekuulmatu visuaalse mässu ja dissidentliku hoiakuga tõusevad väljapanekus esile aga sinimustvalges koloriidis segatehnikas graafilised lehed "Hoov" ja "Koridor" (aastast 1972). Huvitav, millal neid töid esimest korda avalikult eksponeeriti?
  Näitus "Graafikat aastatest 1964-1974" kestab Haus galeriis 24. novembrini
• 13 Arraku kavandatud gobeläänvaipa Estonia Talveaia seintel on kudunud Olga Dimitrieva. Vaibad valmisid 1988-2006 nin g kuduja meisterlikkus sisse elada Jüri Arraku nihkes maailma, jaburate ja naljakate jutustuste mitmekihilisse võrku, tabada ja isegi võimendada kunstniku maalidelt tuttavaid visuaalseid kujundeid (vt fotot) ja tüüpe on hämmastav (sama suutis näiteks Yvette Cauquil Prince, kes kudus Picasso vaibad). Arraku pöördumisel tekstiilikunsti pro tarbekunsti poole on oma loogika, sest diplomilt ongi ta ju tarbekunstnik - juveliir.
  Pean Arrakut suureks modernistlikuks vaibakunstnikuks. Ilma naljata. Kui ma peaksin Arraku vaibakunstnikuna mingisse taustsüsteemi asetama, siis julgen ma teda küll võrrelda nende Euroopa mõjukate modernistlike kunstnikega, kes samuti andsid sõrme tarbekunstile, kaotamata midagi iseendast. Eesti kunstiloost kuulub Arrak selles mõttes muidugi kokku Adamson-Ericuga, kuid muidu seisaksid Arraku kõrval Marcel Gromaire, Jean Lurcat, Henri Matisse, Victor Vasarely. Eesti tekstiilikunsti (ning ka ehtekunsti) ajalugu ilma Arrakuta ei kujuta ma pärast seda näitust enam ette. Aga - kus on eesti tarbekunstiajaloolased? Kus ja kes neid ette valmistab (Kadri Mälgu kuu aja tagune küsimus allakirjutanule)?
  Gobelääninäitus on Estonia Talveaias lahti 5. novembrini.
• Jüri Arraku varase loomingu best of (maalid, kollaažid, objektid jt) koos selles sisalduvate kümnete ja kümnete arglike ning jõhkrate küsimustega vormist, kompositsioonist, koloriidist ja sisust on väljas KUMUs. Sürrealism, abstraktsionism, dada, Nouveau Realisme, antikunst; kirevad teosed 1960. aastate algusest 1970. aastate esimese pooleni. Tohutult põnev ja õpetlik meeldetuletus eesti avangardi ühe viljaka liini kujunemisloost ning sellest Arrakust, kes ei olnud veel prohvet.
  Fotol olev allegooriline "Kompositsioon kindaga" on muuseas avalikkuse ees esimest korda.
  Näitus "Tagasivaatav mees. Jüri Arraku varane looming" on KUMUs avatud 11. märtsini 2007.