MATVEI ORAV: “VÕIDUPÜHA OLI JUBA ÄRA JU!”

Mis tunne siis on ka vanal võitlejal enne võidupüha?

Kuidas enne? Võidupüha oli juba ära ju!

Kuidas ära?

Ma olin ise kohal Moskvas, 9. mail. Igavene uhke oli. Veteranid sõitsid vanade katjuušadega üle Punase väljaku, rattad olid kullast, assid hõbedast. Pärast Putin valas kõigile topka kah!

Hea küll, aga 23. juuni?

No see on üks ülespuhutud värk. Mina ei tea sellel päeval ühtegi võitu.

Aga kuulus Võnnu lahing 1919?

Aga millal see tekkis? Aastakümneid ei olnud sellest midagi kuulda, siis järsku keegi mõtles välja.

Kes?

Ilmselt keegi fašistidest: Laar, Kelam, Vahtre. Või neofašistidest, näiteks Helme.

Okei, räägime nüüd asjast. Teie, Matvei Orav, olete Ivan Orava lellepoeg?

Ärge rääkige mulle Ivanist!

Aga teie isa ja Ivani isa olid vennad?

No olid, mis siis?

Te olete siis Ivaniga enam-vähem ühe aastakäigu mehed?

Ivan on noorem. Tema sündis 1908, mina olen 1906. aasta poiss.

Siis teil on ju varsti juubel?

Sinna on veel aega. Enne me teeme seltsimeestega ühe kollokviumi – sügisel saab 100 aastat Käbini sünnist. Käbin oli minu väga hea sõber.

Kas see on see Ivan Käbin, kes kandis ahvinahkset kuube?

See kuub on jälle minu lellepoja laim! Käbin oli kristallpuhas inimene, elas ise lihtsalt ja tundis teistele lihtsatele inimestele kaasa.

Kas ka see on laim, et Ivan Orava isa hoidis 1914. aastal mobilisatsioonist kõrvale niiviisi, et saatis enda asemel kogunemispunkti kassi…

…ja see tunnistati kääbuseks ja arvati reservi? Seda jama ma olen ka kuulnud. Raukusnõdrameelsus on selle nimi.

Te vist ei saa oma lellepojaga kuigi hästi läbi? Ta ei ole teist ka väga palju kirjutanud.

Üldse ei ole kirjutanud, ja parem on. Ivan on kontra. Omal ajal oleks tulnud likvideerida, koos kõigi temasugustega. Aga noh, las raibe elab. Kuigi ma usun, et tema minu praegu küll likvideeriks, kui käed ulataks.

Kas te kardate oma elu pärast?

Ei karda, aga te kuulake, mis ta räägib. Tal on kõik tiblad. Kuigi ta on ise ka tibla!

No ärge siis nüüd nii rängalt…

Ivan Belkin! Kuni 1935. aastani me olime kõik Belkinid. Siis vana Ivan, Ivani isa, ütles, et hakkame Oravateks, et siis saame klikimeestega paremini läbi. Mina olin algusest peale vastu, et niikuinii lööb töörahvas selle valgete koerte bande varsti laiali. Aga vanamehed tegid ikka oma aru järgi.

Kranaadi lugejaid huvitab, milline oli Ivani lapsepõlv. Oli ta eriline poiss?

Täiesti tavaline! Ainult see on tal eluaeg olnud, et kui ta hakkab mölisema, siis ta möliseb ja möliseb ja möliseb. Ma panin talle vahel nii et… Siis oli natuke aega vait, siis mölises edasi.

Kas ta tugev poiss ei olnud? Kui ta sepaks hakkas, ta pidi ju…

Ta hakkas sosssepaks, ja ta jäi sosssepaks, rääkigu ta ise, mis ta tahab.

Öelge, kuidas on võimalik, et teie lähedane sugulane Ivan jääb teist maailmavaateliselt nii kaugele?

Aga mõelge ise, kui võimas oli kodanluse surveaparaat! Selle olid kodanlased ühe admiral Sinclairi laeva pealt maha monteerinud, ja selle Inglise aparaadiga surusid nad maha kõigepealt Eesti Töörahva Kommuuni, siis kütsid Irboska veresauna ja lõpuks tagusid maa sisse ametiühingud. Ja selle aparaadiga pesti ka Ivani aju üsna puhtaks ja siledaks.

Teie aju nad ei pesnud?

Ja teate, miks? Sellepärast, et Matvei Orav ei ole idioot! Aga näete, selle ma lõikasin välja… See on Andrus Vaariku intervjuu: “Ivan Orava näol on tegemist kõige lollima eestlasega maailmas. Mida iganes ta suust välja ajab, ärge teda uskuge.”

Vaarikut te usute?

Vaarik on intelligentne näitleja. Võiks mängida Leninit.

Rääkige vahelduseks, kuidas teist sai Nõukogude Liidu kangelane.

No see oli nii, et ma vaatasin, et sakslased muudkui tulevad, ja tõmbasin igaks juhuks tule peale. Siis vaatasin, et üks sakslane kukub, teine kukub, kolmas… Niiviisi lugesin teisi, kuni sain sada täis. Siis tundsin, et tänaseks aitab. Selleks ajaks ma olin ise ka juba surmavalt haavatud, alles haiglas ärkasin üles.

Saite kohe aru, et olite sooritanud kangelasteo?

Kohe ei saanud, aga järsku käis rinnust jube valu läbi. Siis vaatasin, et ongi kuldtäht rinnas! Sanitarid pärast rääkisid, et seltsimees Kalinin oli ise käinud ja pannud, see aeg, kui ma magasin. Kalininile nad olid muidugi öelnud, et kapten Orav on surnud, nii et omast arust ta vajutas mulle postuumselt tähe rinda. Aga vajutas muidugi nii, et pärast tuli see täht mul seljast välja opereerida. Kalininil, vanal Volta treialil, oli ju metsik jõud – vaat tema oli tõeline sepp!

Teie sõjakaaslased on hiljem meenutanud, et teid ennast seal lahingus ei olnudki?

Ei tea, võib-olla tõesti ei olnud. Kes seda kõike enam mäletab.

Ja et teid tehti kangelaseks sellepärast, et te sobisite paremini kui õige kangelane – te olite komnoor ja politruk?

Väga võimalik. Sõjaaeg. Kõike juhtus.

Ja pärast sõda juhtus, et te saite küüditamisvolinikuks?

Aga keegi pidi ju vaatama, et kõik oleks seaduslik. Te ei usu, kui ma teile ütlen, aga Eesti NSV ei olnud tookord mingi paradiis. Vähemalt seni, kuni me surusime Käbini EKP I sekretäriks.

Ja Käbin siis omakorda edutas teid?

Mind polnud vaja edutada. Kui ma noorem olin, ma liikusin ise üles. Viisid Müürisepale mesipuu või Lentsmanile pütikese võid – ja asi sai korda. Aga hiljem, kui ma hakkasin omale pensioni tegema ja tahtsin sõjakomissariaadist minna üle riikliku julgeoleku süsteemi, sest seal oli parem palk, siis sinna mind suunas juba Vaino.

Seesama Karl Vaino, kes 1988. aasta kuumuses ära sulas?

See sulamine on jälle Ivani loll plära.

Kuhu see Vaino siis kadus?

Vaino ei ole kuskile kadunud. Elab praegu Viimsis, Laidoneri mõisas, kasvatab keldris sõnnikuusse ja müüb kroon viiskümmend tükk.