Surijapõetusel on üks eesmärk
Hooldusravi vajab reanimeerimist, ütleb Heiki Nestor. Nõus, aga see, mille kohta ajakirjanduses kirjutanud inimesed oma valu väljendavad, ei ole päriselt hooldusravi, vaid hospiitsteenus. See on surijapõetus, millel on oma filosoofia ja reeglid, mida on vaja õppida ja mis ei ole kerge ei personalile, patsiendile ega ka patsiendi lähedastele. Seda süsteemi veel ei ole, aga ta tuleb. Kui hospiitsid on olemas nii paljudes maades, siis pole loogiline, et Eesti sinnani ei jõua. Algus on Tallinna Diakooniahaigla seni küll vaid kaheteistkohalise hospiitsosakonna kujul olemas. Inglismaal öeldakse, et hospiitsfilosoofia mõistmine ja aktsepteerimine võttis nende ühiskonnas aega 40 aastat, Soomes, et 50. Õnneks on meil nüüdseks järgimist väärivaid eeskujusid, kellelt õppida, ja me ei pea alustama päris tühjalt kohalt.
Suremisest on vähe kirjutatud. Esile kerkib see teema läbi oma isikliku valu lähedase kaotamise pärast. Elame ühiskonnas, kus surmast ei räägita, üritatakse ka mõtlemata olla. Me ei taha surmast rääkida, sest see ei huvita meid, meil on elavategagi liiga palju tegemist. Me teeme pigem näo, et probleemi ei ole. Aga probleem on vääramatult olemas: me kõik sureme kord. Surm on elu loomulik lõpp ja igaühel meist on õigus väärikale surmale. Elades tehtud vigu annab ehk parandada, kuni elu on, aga surevad kõik ainult üks kord. Kui rikkuda inimese elu lõpp, tema surm, siis seda viga enam ei paranda. Seda tuleb meeles pidada ja viga lihtsalt ei tohi teha.
Ei tohi süüdistada omakseid, et nad ei saa süsteemist aru, et nad on pretensioonikad, ei ole surija juures jne. Sellised olukorrad on tavaliselt inimestele tundmatud – puudub kogemus ja teadmine, kuidas toime tulla. See on loomulik ja seetõttu peab surija lähedasi mitte kritiseerima, vaid suunama, aitama neil toime tulla. Pereliikmed ja lähedased on niigi segaduses, sageli elades läbi süütundeid oma suutmatuse pärast aidata, vahel läheneva kaotuse pärast lausa paanikas, vahel eitades surma võimalikkust kuni lõpuni. Nad ei peagi kõike ise oskama, nad ei saagi ise teada, et leina faasid algavad juba surmale määratud lähedase eluajal, ja nad ei peagi ise mõistma, millist faasi nad hetkel läbivad ja et nende ärritatud käitumine ja süüdistusedki on sellele ajale iseloomulikud. Personal aga peab seda teadma ja professionaalide asi on aidata ka lähedasi, aktsepteerides nende tundeid. Vahel omaksed ei julgegi midagi teha, sest personal suhtub neisse nagu tüütutesse segajatesse, kellest juba eeldatakse, et nad tahavad enamat, kui on personali võimuses pakkuda. Kuidas peaksidki lähedased sellises olukorras teadma, mida oodata... Suhtlemine, kuulamine ja selgitamine on äärmiselt olulised.
Kuni patsient kannatab valu ja muude kehalisi vaevusi põhjustavate sümptomite käes, on kõik muu tema jaoks sekundaarne. Seega on arstil hospiitsosakonna töös oluline ja asendamatu roll. Kuid õde ja hooldusõde on need meeskonna liikmed, kellel on kõige tihedam kontakt patsiendi ja tema lähedastega. Selline vahetu suhe annab õele võimaluse patsienti tundma õppida ja jälgida, mis teeb haigele vaeva ja mis toob kergendust. Ei tohi eeldada, et õed ja hoolduspersonal iseenesest kõike teavad ja oskavad – ka neid on vaja õpetada ja aidata.
Surijapõetus on meeskonnatöö, kuhu kuuluvad erineva ja mitte ainult meditsiinilise professionaalse ettevalmistusega inimesed. Oma roll on haigla sotsiaaltöötajal, kaplanil, aga ka vabatahtlikel. Kesksel kohal on patsient ja tema lähedased, neid tuleb kuulata. Tähtis on, et meeskonda ühendaks üks eesmärk: surija elukvaliteedi parandamine, talle ning tema lähedastele turvalise, inimväärikust säilitava keskkonna loomine.
