Sest raamatu autor, Rocca al Mare kooli prantsuse keele õpetaja Eva Koff küsib olulisi küsimusi.

Mis on armastus?

Mis on ime, jumal, õnn, patt, surm?

Ja vastab kohe esimesel leheküljel, et ainuke ÕIGE vastus tema raamatus on, et õiged vastused on kirjas hoopis kusagil MUJAL.

Nii see raamat kujundatud ongi, vaheldumisi SUURTE ja väikeste tähtedega.

Et lastel poleks vaja pikka kirjajoru läbi lugeda, vaid saaks igal leheküljel mõnest tekstikohast kinni hakata.

Küsimustele päris vastamata Eva Koff ei jäta. Ta kutsub appi Stephen Hawkingi, Pipi Pikksuka, oma õpilased, Sofie, Püha Therese ja Tuhala nõiakaevu. Ja kõiksugu teisi tegelasi.

Armastuse asja selgitab Kalev Kesküla, kes ei ütle küll, mis see on, aga luuletab: “Koolimaja uksel seisab armastus ja keegi ei pääse temast /---/." Väga ilmekas.

Lindude ja loomade tekkest räägib (Darwini) Charles, kes ütleb, et alati on ellu jäänud ja paljunenud KÕIGE TUGEVAMAD loomad ja linnud. See mõjub pisut üheülbaliselt, kui mõelda näiteks altruismile looduses.

Ka selle raamatu piltidest leiab teeotsi vastuste otsimiseks, mõned illustratsioonides peitub väga palju. Küsimus surmast vana taksikoera silmades. Küsimus üksijäämisest surnud luukaritsa skeletis. Küsimus patust plikatirtsu kirsipunaseks määrdunud huultel.

Kõige põnevam aga on Eva Koffi enda tekst, vaba krampidest, lendab see kõigi küsimuste kohal kergelt nagu kajakas oma armast, pisut pedagoogilist lendu.

Hoiatab armastuse eest: “Armastus ei ole mingi NINNUNÄNNU /---/. Ta on tihtipeale just nimelt OHTLIK ja HIRMUS /---/."

Ja eelviimasel leheküljel: “Siis, kui sa armastad, ELAD SA PÄRISELT.”

Lapsesuu. See küsib ikka igasuguseid asju. Vanemad punastavad, kehitavad õlgu või vastavad. Enamik küsimusi jääb aga ikka lapse sisse. Sest laps on targem kui suur inimene, ei küsi kõike. See raamat võib tõesti ära kuluda.