Vene karu ilulõikus
Venemaa president Vladimir Putin esines möödunud kuul Moskvas 130 Venemaa suursaadiku ees kõnega, kutsudes neid üles hoolitsema kodumaa maine eest. “Teie asukohariikides on inimeste viis näha Venemaad tihtilugu tegelikkusega vastuolus. Pole haruldased planeeritud laimukampaaniad, millega tekitatakse ilmset kahju Vene riigile ja tema ärihuvidele,” kõlab lause, mida rahvusvahelises meedias osundati. Putin pani sedasama Venemaa suursaadikutele südamele juba kaks aastat tagasi, 2002. aasta juulis.
Mõeldes äsja teatavaks saanud juhtumile Vene jalgpalluritega, kelle käitumine rahvushümni esitamisel tekitas Putinis äärmist pahameelt (vaadates ülekandeid EMilt Lissabonis pani president tähele, et tema jalgpallurid närivad nätsu, selmet hümnile kaasa laulda), võib öelda, et Putin mõtleb peale kõigi muude asjade ka imagoloogilistele knihvidele.
Märgiline karvamüts
Euroopa ja Ameerika pressi järjekindlalt lugev inimene muidugi märkab, et Venemaad seal eriti ei hellitata. Enam kõlavaid märksõnu pole vaja korrata. Ent tasub pöörata tähelepanu sellele, et kui Putin oma suursaadikuid kaks aastat tagasi nõrkade propagandatulemuste eest hurjutas, ei rippunud Venemaa välisinvesteeringute kohal veel Jukose-nimelist kirvest. Aga oli piisavalt muid asju. Venemaa maine oli spetsiifiline – ebasoodne, tähendab – juba enne Putinit. Tuntud trendinuhutaja Hollywood pani 1998. aastal linastunud katastrooffilmis kosmosejaama MIR ebakompetentse (osaliselt purjus?) meeskonna orbiidil karvamütse kandma, põhjustades sellega vähemalt Vene Riigiduumas suure skandaali – duumasaadikute ette kutsuti riikliku kinokomitee esimees, kes pidi põhjendama, miks ta lubas filmi “Armageddon” levitamist Venemaal.
Riikidel on imagoloogilised märgid. Kui need on negatiivsed, kannatab riigi majandus. Välisinvesteeringute kõrvalt võib see mõjutada ka eksporti, sest silt "Made in…" kannab sõnumit. On eurooplasi, kes ei osta kaupa Made in Brazil, sest nad on veendunud, et Brasiilia kergetööstus kasutab laste odavat tööjõudu (erinevalt Vietnami laste virkade näppudega kokku keeratud tampoonide väljasülitamisest hambaarsti juures on Brasiilia kingadest loobumine lihtne). Üheksakümnendate alguses võttis ajakiri Time uurida paarilt tuhandelt eurooplaselt, milliseid emotsioone tekitab sõna “Prantsusmaa”. Tulemus: Prantsusmaa on üpris hea koht puhkamiseks, seal saab kergelt suhelda, seal ei olda eriti ausad, see koht ei ole välisinvestoritele atraktiivne; silt Made in France tähendab head, kuid samas mitte just suurepärast kvaliteeti.
Kui võrrelda Saksamaad ja Prantsusmaad, siis esimene on täpne ja hingetu robot, sellal kui teine kutsub esile nägemuse ärahellitatud, luksust ihalevast neiust. Prantsusmaa märk ongi tema naised, sümbolkuju näitlejanna Catherine Deneuve. Eesti märgi küpsetamisel kõhklemisi väljaöeldud idee Eesti naisest kui Eesti märgist polnudki halb mõte – naistest kiirgav rahuolu/rahuolematus oma seisundi üle on antud maa ja rahva üle otsustamisel määravaid tegureid.
Kallimaks kui kullakoormad...
Mart Laari valitsuse katse kujundada Eestile kindel märk pole midagi ennekuulmatut. Värskeim näide sest vallast on Poola välisminsteeriumi algatatud võimalike välisinvestorite mõjutamine – Poola on huvitav, usaldusväärne ja dünaamiline maa, kus elavad andekad inimesed, kes on valmis jagama teistega oma teadmisi ja kogemusi (milliseid nimelt, selle väljamõtlemine ongi asja keerulisim külg). Poola maine üleskloppimiseks korraldatakse välismaa ajakirjanikele ning arvamusliidritele – tähtsamate riikide omadele mõistagi – kinnimakstud tutvumisreise. 2004 on “Poola aasta” Ukrainas ja Prantsusmaal, tuleval aastal võetakse ennast kiita Saksamaal. See on läbimõeldud ja piisavalt rahastatud riiklik programm.
Venemaal taoline programm puudub. On vaid Vene presidendi raudne tahe ning hulk institutsioone, kellel võib samuti olla teatud tahe, kuid paraku puuduvad võimalused.
Venemaa probleem pole sugugi ainult uuemad hädad nagu Jukos, Tšetšeenia, kuritegevus, Vene naiste lahkumine kodumaalt, või siis veelgi hullem, nende meelitamine välismaale, kus nad müüakse lõbumajadesse orjadeks. Vene suursaadikud, kes peaksid seda kõike kuidagi vikerkaarevärvilisemas valguses kujutama, satuvad silmitsi sajanditepikkuse traditsiooniga kujutada Venemaad kohana, kus kõik need ja ükskõik millised teised õnnetused on midagi, mis kuulubki Vene elu juurde. Putini soovil peab Venemaa maineparandus suunatama just Põhja-Ameerikasse ja Lääne-Euroopasse, aga paraku räägitakse ja kirjutatakse Euroopas juba viis sajandit ühtejutti, kuidas Venemaa õpib Läänelt, kuidas ta kohandub euroopalikele-õhtumaistele standarditele, ning hoolimata kõigist pingutustest ei jõua oma asiaatlikust olemusest kuidagi välja. Pole siinkohal tähtis, kas see on ka tegelikult nii. Oluline on näilisus, märk.
Lugu tuntud headuses
20. sajandi eurooplaste vaated kinnistati juba 19. sajandi alguses. Prantsuse keiser Napoleon algatas Venemaa vastu sihitud propagandakampaania, hirmutades ülejäänud eurooplasi ennustusega, et nad langevad vältimatult Vene kasakate röövsaagiks (millest võis päästa vaid Prantsusmaa). Napoleon kasutas nn Peeter I testamenti, mille fabritseeris 18. sajandi lõpus üks Poola kindral ja kus olid antud justkui Peetri isiklikud juhtnöörid vallutusplaaniks lääne suunas. Visioon oli võimas ja püsiv. Karl Marx üritas Esimest internatsionaali muuta teatud määral Vene-vastaseks organisatsiooniks (Venemaa on “barbaarne jõud, mille pea asub Peterburis ning käed ulatuvad kõikidesse Euroopa valitsuskabinettidesse”), ning läbi ei länud see vaid teise ülimalt mõjuka sotsialisti Pierre Proudhoni neutraliseeriva mõju tõttu. Peetri nn testament muutus omalaadseks “salaprotokolliks”, mida kasutasid oma huvides nii Louis Napoleon kui ka Adolf Hitler – mõlemad võtsid oletatava testamendi oma propagandasse muutmata kujul.
Üldkurdetud kesklassi vaegus Venemaal on samuti vana idee. Juba 19. sajandi alguses sedastati, et Venemaa õnnetus on ühiskonna eliiti ja alamkihti tasakaalustava kesklassi puudumine. Seda kahetses tollastes kirjandusringkondades ülituntud persoon Madame de Staël. Veelgi varasematest aegadest pärineb venelaste pidamine paganateks. Renessansiajastu irvhammas Rabelais liigitas talle omases stiilis uskmatuteks sellised rahvad nagu “moskoviidid, indialased, pärslased ja troglodüüdid”. Veel 1620. aastal kaitsti Uppsala ülikoolis Rootsi kuninga juuresolekul väitekirja “Theses de quaestione: utrum Muschovitae sint christiani” (“Kas moskoviidid on kristlased?”).
Kõik need ideed tiksuvad Lääne inimeste alateadvuses, pahvatades artikuleeritud kujul välja niipea, kui praegusel Venemaal juhtub midagi ebameeldivat ja ärritavat.
Muidugi on Venemaal üks trump – tema kõrgkultuur. Ent selle trumbi tugevus muutub massikultuuri ajastul üha küsitavamaks.
