Hong Kong
Väike mereandide restoran asub otse sadamas, kümnekonna meetri kaugusel tumedalt läikivast veest, millel kõigub müriaad kalapaate. Ladistab sadada. Korvpallurikasvu Leedu ajakirjanik kraamib välja videokaamera ja filmib ennastunustavalt seepiaid, krabisid, kammkarpe ja mureene, kes veega täidetud plasttankides oma tundi ootavad. Selles on midagi hüpnotiseerivat – ere elektrivalgus, kilest varikatusele rabisev vihm ja kummalised, end raskelt liigutavad mereloomad. Euroopalik moraal ütleb, et oma sööki pole ilus elusast peast tunda, kuid Euroopa on kaugel, üheksa lennutundi lääne pool ning kui homaar auraval nuudlipadjal lauale kantakse ning rasvas ärapraetud seepiast kausitäis maitserohelisega ülepuistatud krõbuskeid on saanud, söövad kõik isuga.
Öösel on Hong Kong suurlinlikult dramaatiline – võimas tuledemeri, mida läbistab lai, mustav väin. Päeval näeb paremini detaile – liiklusummikuid, tumerohelisi alleesid, pesukuivatusnööridega kaetud riigimaju, Lacroixi poodidesse shoppama suunduvaid naisi ning iidseid laevu, mis soovijaid kellavärgi täpsusega üle vee Kowlooni linnaosast Hong Kong Islandile viivad. Sõit maksab kaks dollarit – see on 3 krooni – ning Briti sümboolikaga mündid on käibel siiani, kuigi ametlikult on Hong Kong alates 1. juulist 1997. Hiina kätes.
Hongkonglastele suhtumine mandri-Hiinasse on vastuoluline. Ühelt poolt nähakse Hiina majanduskasvuga seoses häid ärivõimalusi, teisalt tuntakse piinlikkust uue emamaa vähese demokraatlikuse pärast. Vastavalt üleminekulepingule peab kapitalistlik ühiskonnakorraldus säilima Hong Kongis aastani 2047.
Mandrihiinlased – kellest enamus vajab Hong Kongi külastamiseks viisat – vastavad sama komplitseeritud emotsioonidega. Juhtumeid, kus üles põhja sisseoste tegema läinud hongkonglasi puhtast kadedusest läbi pekstud on, olevat olnud enam kui küll. Pingelise perekonnaelu üheks sümbooliks on 90ndtel Hong Kong Islandi pilvelõhkujapiirkonda rajatud Bank of China hoone, mille hiidkogu teravad nurgad teenivad feng shui teadjameeste sõnul vaid üht eesmärki – kahjustada samas rajoonis tegutsevate vanade Hong Kongi pankade huve.
Röögatud kinnisvarahinnad, iseliikuvad kõnniteed ja mänguloomakultus (suures kaubanduskeskuses asuv lumivalge pood kauples näiteks ekslusiivselt Miki Hiirtega) panevad Hong Kongi võrdlema Jaapaniga. Nähtuseks omaette on õnnejoovastust väljendav popmuusika, mida kuulates tekkib tunne, et artist on just äsja neelanud alla kümme ecstasy-tabletti. See, kuidas õnnega tegelikult lood, on muidugi küsitavam. South China Morning Post´i teateil on enesetappude arv Hong Kongis maailma kõrgeimaid – maha jäädavat vaid Tõusva Päikese Maast endast.
Võimas arhitektuur ning hõrkudest pardilihapelmeenidest jubeda rotiviinani ulatuv gurmee muudavad Hong Kongi turisti jaoks unikaalseks paigaks. Mägedes on rohelust palju ning hoolikalt haitõrjevõrkudega turvatud randades saab isegi ujuda. Ja kui te juhtumisi armastasite filmi Matrix, on Hong Kong südasuvise vihmahooaja ajal teile eriti südamelähedaseks paigaks. Tumedad, salapärased ja ruttavad vihmapilved varitsevad taevarannal kogu aeg, suutes linna matta oma hämarasse embusse loetud minutitega.
