Suukorviga meedia
Meedia hakkas inimestega manipuleerima kohe pärast New Yorgi Maailmakaubanduskeskuse kokkuvarisemist. Tugevasti ülepaisutatud ja barokse keelekasutusega taheti lugejaid veenda, et maailm on tänu sellele ühele päevale igaveseks muutunud ja meid kõiki ähvardab sõnulseletamatu Oht ja üleloomulik Kurjus.
USA president George Bushi administratsioon alustas varakult meedia teadliku või alateadliku abiga “oma asja” ajamist. Selleks oli inimestes õuduse ja viha külvamine ning sõja vajalikkuse tõestamine. Juba järgmisel päeval kirjutasid lehed, et terrorirünnakute asemel on tegu hoopis sõjaga Ameerika ja Vabaduse vastu – "This is War" (See on sõda) hüüab Daily News, "America on War" (Ameerika sõjas) kirjutab Boston Herald. Maailm jaotati kiiresti kaheks vaenulikuks leeriks – meie ja nemad. Bush kuulutas, et kes ei ole Ameerika poolt, on Ameerika vaenlane, sest selles sõjas neutraalseid pole.
Terrorirünnakute kuulutamine sõjaks Ameerika vastu andis Bushile kohe õiguse kehtestada rangemad reeglid. Eriti agaralt asuti piirama ajakirjandusvabadust. Juba Lahesõja ajal kurtsid ajakirjanikud, et nad on infosulus ja vajalikud andmed kipuvad kuhugi kaduma. Tol ajal tsenseeris meediat Bush seeniori administratsiooni, nüüd hakkas sellega tegelema juuniori meeskond eesotsas kaitseminister Donald Rumsfeldiga.
Kaitseminister teatas avalikult, et kuna tegu on eriolukorraga, on kõik vahendid lubatud. “Mõnikord on tõde nii hinnaline, et see tuleb ümbritseda valedest turvameestega,” vastas Rumsfeld pressikonverentsil esitatud küsimusele, kas ta mingil põhjusel on valmis valetama. Kui juba nii kõrge riigiametnik ütleb, et valetamine on võimalik ja isegi vajalik, peab meedia suhtuma kogu pakutavasse informatsiooni väga ettevaatlikult. Rumsfeldist sai hiljem Afganistani sõja peamine ametlik infoallikas.
Alan Pittman ajalehest Eugene Weekly kirjutab, et USA administratsiooni tsensuur ei piirdunud ainult maapealse kontrolliga. Pentagon peatas igasuguse juurdepääsu teabele, ostes ära ka Afganistani territooriumit puudutavad satelliitpildi õigused. Pittman lisab, et meedia infosulgu jätmine on militaarse tsensuuri kulminatsioon, mille poole Ameerika pressi tasapisi surutakse.
Avalik ajakirjandusvabaduse piiramine jõudis haripunkti Bushi nõuniku Condoleezza Rice'i ettekirjutiste näol. Nimelt keelas ta ära Osama bin Ladeni videosalvestiste eetrisse laskmise USA meediakanalitel. Rice väitis, et need võivad sisaldada salajasi sõnumeid. Selline samm näitas ilmekalt, kui palju peab Bushi administratsioon lugu meedia sõnavabadusest. Osama bin Ladeni videod jõudsid aga Araabia telekanali Al-Jazeera vahendusel ikkagi avalikkuseni.
Propaganda ei tee vahet
Kui vaadata, kuidas reageeris 11. septembri sündmustele USA meedia, on selge, et tegu pole sügavasisulise uuriva ajakirjandusega, vaid ülitundeliste appihüüetega. "Oh, God!" (Oh, Jumal!) ja "Unthinkable!" (Uskumatu!) karjatavad mitme päevalehe esikaaned.
Üldse on kaaned täis kõlavaid loosungeid – "Vabadus tule all", "Ülekohus", "Ameerika sõjas", "Põrgupäev", "Massimõrv maailma pealinnas". Need on ainult mõned sadadest omasarnastest.
“Vaadates, kuidas lääne meedia kajastas 11. septembri sündmusi vahetult pärast rünnakuid, jääb silma, et lood on kõik inimesekauged,” ütleb Concordia ülikooli meediaprofessor Alec Charles. “Uudisteagentuurid nagu ABC, CNN ja BBC nägid katastroofina eekõige New Yorgi silueti hävimist, inimesed olid teisejärgulised.” Püüti luua muljet, nagu ähvardaks kogu senist maailmakorda häving.
“See, et ei suudetud näidata rünnakute ohvreid isiksustena, mitte ainult “meie” elustiili sümbolina, viis üldise hämamiseni. Ei suudetud teha vahet Al Qaida, Talibani, Afganistani ja terve islamimaailma vahel,” lisab Charles. Kurjuse juurena nähti kogu islamiusku. Lääne meedia küsis nõutult – miks nad meid vihkavad. Sellise pealkirja trükkis oma esikaanel vahetult pärast rünnakuid ka Ameerika ajaleht Opinion – "Why They Hate Us?"
“Nende” all nähti kogu islamimaailma, mida kujutati terrorismi pesana. “Selline keerukama poliitilise retoorika eitamine ja propaganda kasutamine on iseloomulik totalitarismile,” ütleb meediaprofessor Charles. Meedia jagas Bushi administratsiooni eeskujul maailma kaheks leeriks, Heaks ja Kurjaks. Absoluutse tõe kuulutamisega taheti õigustada jõu kasutamist.
Hommikuks süüdlane teada
Ameerika vaenlaseks number üks kuulutatud Osama bin Laden ilmus juba esimestest päevadest paljude maailma ajalehtede esikaantele kui peamine kahtusalune. Imestama paneb, et nii lühikese ajaga osati väita, et too Araabia päritolu mees on terrorirünnakute taga. Kust see info saadi? Kas tõesti jõuti ühe ööga läbi viia nii põhjalik uurimine? Kuidas teadsid nii Põhja-Ameerika enda kui ka Mehhiko, Boliivia, Uruguay ja paljud Skandinaavia meediväljaanded esilehel just bin Ladeni pildi ära trükkida?
Boliivia ajaleht La Razon kirjutab lehe esikaanel suurelt "Apocalipsis", pealkirja saadab pilt tohutu hävitustöö tagajärgedest. Seda kõike kroonib bin Ladeni väike foto, kus too sõrmega ähvardavalt viibutab. Täpselt sama motiivi, pilti tohutust hävingust, mille kõrval on ähvardav bin Laden, kasutab ka Uruguay päevaleht El Observador. Isegi Helsingin Sanomat trükkis oma kaanel ära sama viibutava sõrmega foto.
Näib, et Bushi administratsiooni propaganda kandis vilju. USA enda ajalehed pakatavad aga patriootilisusest ja hollywoodlikkusest. Nii mõnigi ajaleht kasutas lugejatele olukorra iseloomustamiseks väljendit – "Teine Pearl Harbor". The Timesi suur pealkiri ütleb kõlavalt – "Terrori päev; lugematu arv surnuid “teises Pearl Harboris”".
Kõige jõulisemat propagandat näeme aga kolme järjestikuse Chicago Sun-Timesi esikaant vaadates. Terrorirünnakutele järgneval päeval püstitab ajaleht loosungi – "Ülekohus; Ameerika on igaveseks muutnud, kui terroristid tapavad tuhandeid".
Päev hiljem, 13. septembril, ehib esikaant julgustav kiri – "Me püüame nad kinni; Bush ütleb, et vaenlane ei saa end igavesti peita". Väiksem kiri, mis on lisatud bin Ladeni fotole, küsib: "Kas asitõendid viitavad sellele mehele?"
Kolmandal päeval näitab Chicago Times aga esikaanel sõjalennukisse ronivat meest, osundades samas presidenti – "Bush sõjaväele: "Olge valmis"; ütleb väeosadele, et nad end valmis seaksid ja vaenlastele, et neid ootab häving".
* * *
On näha, et 11. septembri kajastamine meedias oli vahetult pärast sündmusi ülepaisutatud – seda mitte ainult Ameerikas, kus möllas patriotismilaine, vaid ka Euroopas ja Lõuna-Ameerikas. Ärevuse ja hirmu külvamisega müüs meedia end väga hästi, sest igaüks tahab teada teda ähvardavast ohust. Bushi administratsioon lõikas oma töö vilju ja tänu varajasele propagandale saadeti sõjaväelased tohutu koduse toetusega rünnakutele Talibani ja Al Qaida vastu. Iraagi ründamisel Bushil sellist meedia tuge enam oodata ei ole.
