Peatoimetab hääbuvat lehte
Tänavu 60-aastaseks saav Eesti Päevaleht võib olla
vanim järjepidevalt ilmuv eestikeelne ajaleht. Lehe Stockholmi
südalinna toimetuses, mis täis raamaturiiuleid, nagisevat
mööblit ja rohekaid laualampe, voolab aeg selgelt teises rütmis
kui moodsates ajakirjanduskombinaatides. Kuid see aeg võib varsti olla
ümber. Aina rohkem lugejaid läheb manalateed.
Kui suur on Eesti Päevalehe tiraazh?
Veidi üle 2000. 2000 on maagiline piir mõnes mõttes, sest kui number
kukub sellest allapoole, algab protsess, mille lõpus võetakse riiklik
toetus ära kolme aasta pärast. Möödunud aastal oli meil tunne, et
oleme piiri peal ja tegime kampaania, et eesti leht on hädaohus. Selle
peale tuli lugejaid veidi juurde üle tüki aja; muidu on neid ikka
kadunud nii 70 või 80 aastas. Inimesed surevad väga kiires tempos.
Kui suur toetus on?
Umbes pool lehe sissetulekust, nii et küllaltki priske summa. Ma ei ole
praegu päris kindel nendes numbrites, poolteist miljonit vist suurtes
joontes. Teist samapalju on tellimisraha.
Reklaami Eesti Päevaleht ei avalda?
Mitte väga palju, sest meie lugejaskond pole eriti huvitav ärimeestele.
Estonian Air teeb meil vahel reklaami ja siis on loomulikult
surmakuulutused.
Miks Rootsi riik ajakirjandust toetab?
Ametlik eesmärk on see, et press oleks võimalikult mitmekesine - see on
sotsdemmide (sotsiaaldemokraadid -- toim.) poolt käivitatud süsteem. Ma
ise arvan, et põhjus on selles, et neil endal press puudub peale
Aftonbladeti, mida keegi nagunii tõsiselt ei võta ja võibolla ka peale
mõningate väikeste lehtede kuskil maakolgastes.
Miks Eesti Päevalehte internetis lugeda ei saa?
Meie lugejaskond on nii vana, et üldjuhul nad ei lähe internetti
nagunii. Ma ei näe põhjust kulutada ressurssi selle peale.
Kui vanad teie lugejad siis on?
Mõned aastad tagasime me tegime selle uuringu ja kui inimesed on nüüd
vananenud rahulikus tempos, võib see number olla kuskil 77 aastat.
Alla 50 aastaseid on väga vähe.
Olete mõelnud, et äkki on Eesti Päevalehe font
sel juhul liiga väike?
Ei, ma ei usu. Ta on niigi üheksa punkti.
Milliseid Eesti ajalehti teie toimetus tellib?
No Postimeest, Päevalehte, Õhtulehte, Eesti Loodust, Äripäeva...
Ekspressi ei telli?
(Ebamäärane hüüatus) Seda tellime ka.
Mille poolest erinevad eesti lehed rootsi lehtedest?
Nüüd enam ei erinegi väga palju. Varem olid nad küll üsna erinevad, oli
tunne, et tase on väga madal. Mind häirivad Eesti ajakirjanduses mõned
asjad, näiteks see, et Vilja Savisaart ei tohtinud nimetada - mis see
nüüd oligi – rongaemaks; et iga tühise asja pärast, mis pressis
avaldatakse, on võimalik kohtusse minna.
Teie väljaannet pole kunagi ähvardatud kohtuga?
Ähvardusi ikka tuleb. Mõned on olnud eriti agarad ähvardama, näiteks see
Gunnar Bendreus, see, kes Estonia ohvrite mingisugust organisatsiooni
pidas. Me kirjutasime, kuidas ta endale maksis hästi kõva palka välja ja
suurt midagi ei teinud, ainult saatis mõttetuid fakse igale poole, ja
siis tema helistas ja lubas kohtusse kaevata.
Aga ei kaevanud?
Ei, siin on ju väga raske niisugustes küsimustes kohtusse anda. Kui
Eestis ei tohi öelda “rongaema”, siis Rootsis kirjutati peaministri
kohta, et see on vaimuhaige ja see ei olnud mingi probleem. Peaminister
küsis vist üks kroon kahjutasu selle eest, aga ajakirjanik mõisteti
õigeks.
Te olete töötanud ka rootsi ajalehes?
Jah, ma olin aasta aega Expressenis; ma tean, kuidas see elu seal on.
Seal saab peatoimetaja olla peatoimetaja, ta ei pea kogu aeg lehte
planeerima… Kui Expressenis said ühe artikli sisse, siis sa võisid olla hirmus õnnelik. Seal oli tööl inimesi, kes ei avaldanud mitte midagi nädalate kaupa.
Ja see oli ka täiesti normaalne?
See oli ka täiesti normaalne, aga sellega seostus see probleem, et
inimesed hakkasid hirmsal kombel jooma. Ma ei tea, kuidas sellega Eestis
praegu on, aga kui me õhtut istusime valvetoimetuses ja ootasime, et kas
on kuskil mõni maja maha põlenud või juhtunud mõni rongiõnnetus, ja kui
siis paari tunni jooksul midagi polnud juhtunud, siis keegi ikka korjas
kuskilt kotist välja mõne pudeli ja kui siis ikka midagi ei juhtunud,
tuli teine ja kolmas pudel, ja kui siis ikka midagi ei juhtunud,
hakkasid klambrid lendama ja lõpuks klambrite kastid – see läks täiesti
metsikuks. Enamasti midagi ikka juhtus ja see natuke tasakaalustas asja
veidi.
Ja siis sõideti sellises olekus sündmusplatsile?
(Lihtsalt) Ei, seal oli põhireegliks, et fotograafid on autojuhid, nii et neil, kes
kirjutasid, polnud sellepärast üldse vaja muret tunda. Aga nüüd on nad
seal fotograafid ära kaotanud.
Minu jaoks on alati väga intrigeeriv küsimus, et millised on
ajakirjanike palgad välismaal.
Ega need ei ole väga kõrged üldiselt võttes. Ütleme, et meil “Eesti
Päevalehes” see, kes saab kõige vähem, saab natuke 15000...16000 rootsi
krooni ja see, kes saab kõige rohkem, saab natuke alla 30 000. Aga sealt
läheb suhteliselt suur osa maksuks. Üldsegi mitte nii vähe nagu Eestis.
Palju on Eesti Päevalehel korrespondente?
Mitteametlikke on nii palju, et iga päev tuleb neli või viis teksti
sisse. Kõiki neist ei saa loomulikult kasutada.
Millest inimesed kirjutavad?
Tegevusest oma organisatsioonides, sellest, kuidas keegi hästi tubli
inimene on siit ilmast lahkunud - peamiselt niisugustel teemadel.
Tunnete sisuliselt kõiki oma kaastöötajaid, kõiki oma lugejaid?
(Muheledes) Noh, noh, siiski mitte, siiski mitte...
Kas on väga koormav niimoodi lehte teha, kui peab kogu aeg arvestama, et
üht või teist asja ei tohi kirjutada, kuna siis vihastab see või teine
ja lõpetab tellimuse ära?
Natuke võibolla küll. Üksvahe, millal see võis olla, seitse-kaheksa
aastat tagasi, tuli mõte, et võtame keelekorrektoriks inimese, kes
vaatab kõik tekstid läbi, aga tuli välja, et tema tegi nii põhjalikult
keeleteaduslikult vaatevinklist, et kaasautorid solvusid ja keeldusid
enam kirjutamast. Nii et see tuli meil ära lõpetada.
Tahtsin just öelda, et teie enda eesti keel on küll hea ja
aktsendivaba...
Siin on nii mõnedki Eestist tulnud, kes leiavad, et ei ole piisavalt
hea. Sõnade valöörist on mul siiamaani raske aru saada.
Valöörist?
Jah. Et kui sa kasutad üht sõna, et kas see on terav sõna või vähem
terav sõna. Näiteks Rootsis öeldakse iga asja kohta sitt, aga mulle on
õpetatud, et eesti keeles on sitt üks väga inetu sõna ja seda ei tohi
niisama naljalt kasutada.
Tunnete te ise end rohkem eestlase või rootslasena?
Ma olen natuke mõlemat, mul on nii Eesti kui rootsi pass. Peamiselt
siiski eestlane, aga mu rootsi keel on kindlasti parem kui eesti keel.
Paljusid nähtusi, eriti algaastatel, oli mul Eestis küll raske
mõista. Elasin ühe Eestist tulnud naisega koos paar aastat ja siis sain
ma sellest vahest eriti aru.
Milles vahe siis väljendus?
Kasvõi selles, et kui siin Rootsis teha naisele uks lahti, siis ta
vihastab, et mida sa kuradi pärdik solvad mind, aga kui Sa Eestis
ei tee naisele ust lahti, siis solvub jälle tema, et kas sa mind ei
armastagi või.
On see eestlaseks olek olnud teie jaoks auasi või häbiasi?
Ma ei usu, et ta kunagi häbiasi on olnud, sest eestlasi on ikka alati
väga hinnatud Rootsis. Nüüd, muidugi, mõnikord harva, kui need
pangaröövlid käivad siin, siis tekib küll häbitunne, et rikuvad
eestlaste nime…
Mulle on jäänud mulje, et Rootsis vaadatakse Eestit äärmiselt
ettevaatlikul pilgul, kuidagi hirmu ja murega…
Nojah, ametiühingud kardavad konkurentsi. On ju leiutatud igasugu
argumente, miks on idaeurooplastele kasulik tulla siia paremat palka
saama. Sellest tulevad ka need üleminekuperioodid… (Intervjuu on tehtud enne Rootsi otsust üleminekuperioodist loobuda - toim)
Minu meelest on see solvamine.
Ma olen nõus, et see on solvamine. Arvatakse, et Eestist tulevad ainult
sotsiaalsed turistid, inimesed, kes tahavad ära kasutada siinseid hüvesid.
Rootsis räägitakse läbipõlemise fenomenist. Mina ütleks, et väga sageli
on tegemist laiskusega ja ma tean juhtumeid, kus see täpselt nii ka on.
Inimesed ütlevad, et miks ma peaks tööle minema, kui ma olen juba jupp
aega tööturult eemal olnud ja saaks tööle naastes ainult mõnisada krooni
rohkem kuus. Aga sellest Rootsis rääkida ei taheta.
On teil usku sellesse, et nüüd, kus tööjõu liikumine Eesti ja Rootsi vahel ikkagi vabamaks muutub, Eesti Päevalehe tiraazh plahvatuslikult kasvab?
Ei, ma ei usu. Uustulnukatega on see probleem, et nad on neti kaudu kontaktis Eesti
lehtedega ja tahavad olla paremini informeeritud, kui meie suudame neile
pakkuda. See, mis meid absoluutselt päästaks veel 50 aastaks, oleks
veel üks vene okupatsioon eestis, aga see hind oleks
liiga kallis.
Mingil kujul jääb eesti leht nagunii püsima, kas siis kuulehena või
midagi sellist. Selle perspektiiv on palju pikaajalisem.
Te olete mõelnud selle peale?
Jajaa, ma olen selle kõik ette valmistanud. Seda tuleb teha ju nüüd, kui
on veel majanduslikke muskleid natuke olemas.
Millal see juhtub?
Kõige varem kahe või kolme aasta pärast. See muudatus tuleb momendil,
kui me enam riiklikku toetust ei saa, sest siis pole enam võimalik
inimesi palgal pidada.
VÄIKSE MEESKONNAGA: Ülo Ignatsi poolt peatoimetatava ajalehe toimetuses on hetkel 3,2 töökohta, tehnilise poole eest hoolitsevas
talituses on palgal üks inimene. Keskmises nädalas kirjutab Ignants oma
lehte paarkümmend lugu.
Väljatõste:
See, mis meid absoluutselt päästaks veel 50 aastaks, oleks veel üks vene okupatsioon eestis, aga see hind oleks liiga kallis.
