Aeg teha merega vaherahu
Hollandis uppus 13 000 inimest… Olin siis seitsmeaastane poisike. “Rahva Hääle” ja “Sädeme” 1953. aasta kevadnumbritest on meeles Stalini surm. Veebruarikuist veeuputust Hollandis aga ei mäleta. Kummaline, kuid hukkunute arv üle 13 000 ei meenu mulle. Ju see polnud mingi eriline sündmus NL elanike jaoks, keda iga hetk võidi palju suuremal hulgal Siberisse saata. Või olin liialt noor märkama uudist Lääne-Euroopast, kus tollase ajakirjanduse järgi oli kõik niigi väga pahasti?
Vesi tuli öösel. Ilm oli üsna külm – taoline kui meil jaanuaritormi aegu Pärnus. Metsik meri läänest ja suured jõed idast ei mahtunud enam oma sängidesse ära. Suurem osa Hollandist jäi vee alla. Amsterdami, Rotterdami, Haagi, Delfti majade esimesed korrused uppusid. Kõrgvesi kestis nädala. Muidugi ruttasid naaberriigid appi. Kui vesi taandus, asus Hollandi valitsus kohe kaitsetamme pikemaks ja kõrgemaks ehitama. Vajub ju Madalmaade läänerannik iga saja aastaga pool meetrit allapoole. Kuna Maailmameri tõuseb tänu kliima soojenemisele, siis seda enam peavad hollandlased mõtlema kättevõidetud maa kaitsmisele ning tema heaperemehelikule kasutamisele.
Istume Delfti Ülikooli professori Han Meyeriga linnaplaneerimise kateedri hubases ruumis, seintel kanalite ja vallidega ümbritsetud asumiplaanid. Ülikooli arhitektuuriteaduskonna hoone on neljast küljest kaitstud sümboolse vallikraaviga, kus elavad laugud ja tuttpütid. Vett ei tohi loodusest eemale tõrjuda, vesi on elu ise. Meis igaühes on suurem ja võib-olla isegi parem osa ju veest!
Vee ringkäiku looduses õpitakse juba algklassides, kuid millegipärast unustame põhitõed üsna pea. Miks on see nii? Kas tõesti iga uus põlvkond on kohustatud taas veeuputused ja sõjad üle elama? On see ikka paratamatu, et laps peab vähemalt korra vee alla vajuma ning ka tikutulega end kõrvetama?
Hollandlaste meretaltsutamise eepos algas juba keskajal - soode kuivendamisest põllumaaks, mille tagajärjel turbapinnas vajus merest madalamaks. Et kuivenduskraavidesse tungiv soolane vesi Põhjamerre tagasi pumbata, leiutati juba 16.sajandil tuuleveskid. Tänaseks on allpool merepinda asuvate linnade ja külade kaitseks ehitatud keeruline vallide ja vesiväravate süsteem, mis võimaldab veetaset reguleerida ning vett ka aktiivses ringluses hoida. On ju vesi väärt vaid värskena!
Hollandi imposantseim graniittahukatest tamm Afsluitdijk, mis oma turjal kannab neljarealist autoteed, on ligi 30 kilomeetrit pikk. Selle hiiglase ehitamine kestis kümme aastat. Tamm muutis Pärnu lahest kolm-neli korda suurema IJsselmeeri siseveekoguks ning päästis 1995.aastal Amsterdami järjekordsest veeuputusest. Vee alla jäid aga hiigelterritooriumid Rotterdami ümbruses, kus Rheini ja Maasi jõgede tulvaveed üle tammide tungisid. Pärast seda hiljutist üleujutust on hollandi linnaplaneerijad jõudnud järgmiste oluliste otsusteni.
Esiteks tuleb vältida üleujutatavate alade vähendamist uusehitustega, sest jõgedele peab jääma piisavalt ruumi oma vete merreviimiseks.
Teiseks ei tohi ajada liiga suureks ehitusalust pinda, sest asfalteeritud teed ja väljakud, hiigelkasvumajad lülitavad suure osa loodusest, mis vee ringkäiguks vajalik, välja.
Seega tuleb tulevikus liikuda hoonestusega kõrgustesse.
Kolmandaks on aeg hakata polderlinnade (merepinnast madalamate ja vallidega ümbritsetud asumite) asemel rajama elurajoone merepinnast kõrgemaks kuhjatud kunstlikele liivamägedele.
Neljandaks ja võib-olla suisa aluspanevaks tuleb pidada Hollandi riiklikku planeerimispoliitikat, mis ei tähenda üksnes üleujutatavatel aladel rangemaid ehitusnorme (soklikorrus üle 4 meetri), vaid ka konkreetseid ehituskeelualasid. Hollandi parlament arutab praegu uut tervet riiki hõlmavat üldplaneeringut, mis on pärast II maailmasõda juba viies selle valdkonna alusdokument. Hollandis korraldab planeeringuid Transpordi- ja Veeministeerium koostöös Elamuplaneerimise ja Keskkonnaministeeriumiga. Vee vaba liikumine, veetransport ning tulvavete kammitsemine on Hollandi Kuningriigis üldrahvalik ja selgelt riiklik temaatika.
Millal jõuame Eestis niikaugele, et hakkame tõsiselt võtma meie lugupeetud presidendi ettenägelikke soovitusi rajada ohupiirkondadesse kaitsevalle? Ajalooline kogemus Audru ja Häädemeeste poldrite näol on ju juba olemas, vaja oleks vaid neid süsteeme tugevdada ja täiustada. Meie ajaloolisi linnu kõrgemaks naljalt ei tõsta, kindlustusseltside või riigikroonide eest vees hukkunud kunstiväärtusi ja inimelusid tagasi ei osta. Miks siis mitte õppida hollandlaste kogemustest?
Kuidagi ei taha aga looduses ainult vaenlast näha. Arvan, et Eesti linnadel on aeg ühineda ülemaailmse Veeäärsete Linnade Liiduga, kelle sihiks on muuta endised veeäärsed tootmispiirkonnad kõigile avatud linnaruumiks, taastada linnasisene veeliiklus, pöörata linnad silmnäoga vee poole. Taani, Rootsi, Norra pealinnades on ehitatud uued raamatukogud, kunstimuuseumid, ooperimajad suisa merre, miks oleme meie nii hirmul looduse stiihia ees? Ehk on ka aeg ka Eestil teha vaherahu merega ning tormikahjude hüvitamise nutulaulu asemel hakata mõtlema näiteks seadusandluse täiustamisele. Kehtiv planeerimisseadus näeb kõige muu hulgas ette kuritegevusriskide ennetamist, kuid ei sõnakestki looduskatastroofidega kaasnevatest ohtudest. Ehk alustaks siit, sest enamohustatud piirkonnad on tänu põlvkondade mälule meil ju teada!
